|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
| Sündmused 1998 | <Pildid> | ||||
| Sündmused 1999 | <Pildid> | ||||
| Sündmused 2000 | <Pildid> | ||||
| Sündmused 2001 | <Pildid> | ||||
| Sündmused 2002 | |||||
| Sündmused 2003 |
Ühel kõledal 1998. aasta talvepäeval jõudis kusagilt kahtlaseid teid pidi Sorexini info, et Stockholmis on aprilli alguses midagi toimumas. Hiljem selgus, et tegu oli rahvusvahelise tudengikonverentsiga. Kuna huvi oli, siis asusidki viis sorexlast tegutsema - registreerimine, vaimu valmis seadmine, ja mis kõige olulisem - sõiduraha hankimine, sest see oli ainuke (lisaks õllerahale) väljaminek, mis tuli endal kanda. Rahahange läks üle ootuste õnnelikult, õla pani alla ka meie armas ülikool, ja nii nad teele asusidki. Kohale jõudes oli alguses segadust palju - küll oli keegi valesse tööpoodi registreeritud, küll sattusid nad sööklas valesse järjekorda ja pidid mingi kahtlase sodiga leppima, mis hilisema ühise analüüsi käigus osutus taimetoiduks; sel hetkel nad veel ei teadnud, mis neid ees on ootamas... sest hiljem selgus, et oleks õige järjekord valitud, oleks vähemalt ühelgi korral midagi normaalset süüa saadud. Edaspidine menüü koosnes valdavalt kabakatest (loe: kabatshokk). Nii need rootslased endale uue ja ilusa nime saidki... Peale kabakanäksimise toimus muidugi ka muud - loengud, tööpoed, ekskursioonid, peod jne jne. Tööpoed olid enamasti küll üsna jaburad ja sisutühjad, aga ilmselt see taolist ürituste viga ongi. Ekskursioonid, see-eest, olid huvitavad: käidi Stockholmi raekojas, kus toimus ka linnvalitseja vastuvõtt (süüa anti muuseas kohe selle ruumi kõrval, kus Nobeli preemiaid kätte antakse!). Hiljem käisid nad veel ümber kuninga kodu ja tutvusid muude kohalike vaatamisväärsustega. Üheks konverentsi olulisimaks ja stiilseimaks sündmuseks kujunes kohalkäinute arvates konverentsi avamine. Kuna korraldajatel endil paistis olevat ideede kriis, siis anti mõnedele konverentsile tulejatele ülesanne esineda enda regiooni tutvustava etteastega. Nii eestlased sattusidki idabloki tutvustajateks. Otsustasid nad seda teha läbi Eesti Vabariigi ajaloo vaatevinkli, sest... nii lihtsalt kujunes. Algul plaanitsetud väikesest ettekandest kujunes lõpuks suur etendus, kus oli esindatud nii laul, tants, pantomiim, loengupidamine kui ka slaidiprogramm, mis jooksis pidevalt muu tegevuse taustaks. Ilma igasuguse valehäbita võivad osalejad üksmeelselt kinnitada, et nende esitus sai nii suurima aplausi kui ka suurima vastukaja osaliseks, viimast eriti venelaste poolt, kes millegipärast tundsid ennast puudutatuna sellest, et vahepeal ka ENSV lipuga vehkiv tegelaskuju oli näidendis kurjuse kehastusteks, kes anastas vabad ning uhkelt trikolooriga vehkivad eestlased ja surus nad kümneteks aastateks komunismiikkesse. Euroliitu kuulvatest riikidest pärit inimesed küll ei kurtnud selle üle, et eurolippu kandev tegelane teisi paberipahnaga loopis ja muude bürokraatianõksudega kiusas! Igatahes oli tegu viimasepeal etendusega, millega mõeldi vahepeal isegi maailmaturneele minna. Õhtud olid neil ka huvitavad. Kuna Stockholmi ülikoolilinnak on hiiglama suur, siis olid kõik võimalused lõbusaks ajaveetmiseks käe-jala juures. Olid olemas kõrtsid, diskosaal jms. Kuna tegu oli tublide ja aktiivsete noortega, siis igavust nad ei tundnud! Ja kui kõrtsid juba kinni olid, siis halbu ilmastikuolusid trotside sai kenasti aega veeta ka õues - ikka leidus mõni nurgatagune, kus lumi väga tugevalt näkku ei tuisanud. Ööd omakorda olid väga... eee...erilised. Kuna korraldajatel nähtavasti oli rahaga üsna kitsas, siis ööbimine toimus koos (~300 inimest) ühes suures võimlas. Kuhu muuseas sai sisse alles siis, kui õhtused trennid läbi said. Päeval pidi nad enda varanatukest hoidma mingites metallkonteinerites võimla nurga taga. Oli väga eksootiline. Üldiselt jäid kõik üritusega väga rahule; õnneks osutus ka kabakakatk, mis vahepeal hakkas väga laialdaselt võimust võtma, ravitavaks. Vaata ka pilte! |
Koristustalgud Keila-Joa pargis
Koristustalgud toimusid reedel, 12. mail. Draamateater pani välja transpordi ning Välisministeerium tööriistad. Keila metskond garanteeris tasuta õlle, supi ja kosekohina, lisaks veel tööriistad neile, kes traditsioonilistest koristustöödest midagi adrenaliinirohkemat soovisid, sellega kaasnes ka kaljuronimise algõpetus. |
Sorexi suvine laager Ida-Virumaal 09-13.08.2000
Ajakava... Võitnud projektiks oli rahvusvaheline suvelaager Ida-Virumaal, mis pidi toimuma 07.-13. august 2000. Laagri eesmärgiks oli saada nii teoreetilisi kui praktilisi teadmisi maastike rekreatiivsest planeeringust ning töötada töörühmades välja kolme eri tüüpi maastiku planeeringud. Kahjuks küll algselt plaanitud aeg veidi lühenes, laager toimus ajavahemikus 09 august kuni 13 august. Osa võttis 22 noort, nendest 3 olid Leedust, 1 Inglismaalt ja 1 Taanist.
Summer Camp in Ida-Viru County "From Wilderness
to Ash Mountains" 09.08. 16.19-19.02 Train to Jõhvi Biking to Toila school (10 km) 20.00 Industrial landscapes in Estonia (Arvi Toomik, senior researcher of North-East Estonian Department of the Institute of Ecology) 21.00 Dinner Staying at Toila school 10.08. 9.00 Breakfast at Toila school 10.00 Lecture on the environmental, social and economical situation in Ida-Viru county and its development perspectives (Urve Eriksson, Executive director of the Association of Local Authorities of Ida-Viru county) 11.30 Discussion led by Mart Reimann (Lecturer of recreation of Tallinn Pedagogical University) 13.00 Lunch 14.00 Bike trip toToila - Kurtna lakes (20 km) 15.00 Bike trip in the Kurtna Landscape reserve (30 km) 19.00 camping near the Lake Rääkjärv 20.00 Dinner made on our own Staying in tents 11.08 8.00 Breakfast made on our own 9.00 Bike trip Lake Rääkjärv -Ahtme - Jõhvi - Sompa - Kohtla-Nõmme (35 km) 11.00 Visit to Aidu opencast 13.00 Lunch in Kohtla-Järve 14.00 Bike trip Kohtla-Järve- Ontika cliff Valaste waterfall - Toila (23 km) 18.00 Dinner at Toila school 19.00 Workshop Staying at Toila school 12.08. 9.00 Breakfast at Toila school 10.00 Cleaning and restoring of the area near Toila 15.00 Lunch at Toila school 16.00 Guided tour in the park of Toila Valley 17.00 Final conclusion of the workshop 19.00 Dinner at Toila school 21.00 Sauna 22.00 -5.00 Farewell party 13.08 5.00-7.00 Resting 07.00 Breakfast 08.00 Departure by bikes Toila - Jõhvi 9.15-12.13 Train from Jõhvi to Tallinn
Osalejate arvamusi ja muljeid toimunud laagrist Alljärgnevaga püüan siis anda väikese ülevaate oma muljetest, mille ma sain Eesti noorte keskkonnakaitsjate korraldatud jalgrattamatkast Ida-Virumaale. Loodetavasti on sellest mingit kasu ja abi taoliste ürituste korraldamisel ka edaspidi, ehkki mina ei ole tõenäoliselt kõige sobivam isik sellist ettevõtmist adekvaatselt hindama - mul puudub lihtsalt varasem kogemus selliste üritustega ja seetõttu ei ole mul seda eriti millegagi võrrelda. Aga ma siiski püüan, eks näis, kuidas see välja kukub. Kõige lühemalt väljendudes - minule meeldis. Võib-olla on see tingitud suures osas sellest, et minu jaoks oli sellel matkal palju niivõrd uut ja teistsugust, millega ma varem kokku pole puutunud. Ida-Virumaa oli minu jaoks tõesti üsna avastamata maa ja seega sain selle matkaga kõvasti targemaks. Esiteks selle poolest, et ma ei olnud tõesti niimoodi mööda seda Eestimaa osa ringi käinud (heal juhul võib-olla läbi sõitnud) ja seega ma avastasin enda jaoks peaaegu täiesti uue kandi. Ja väga ilusa loodusega ja huvitavate paikadega kandi, kuhu ma kindlasti tagasi lähen ja tuttavaidki kaasa vean. Teiselt poolt vaadates sain ma targemaks ka selle piirkonna looduslike iseärasuste poolest, millest mul varem üldse aimugi ei olnud. Kuna ma ei ole selle eriala inimene, siis osutus esimene loeng meie saabumise õhtul Toila koolimajas üsna keeruliseks ja raskesti jälgitavaks, ent see on minu enda puudujääk. Sellegipoolest sain ma teada seda, mille poolest erineb Ida-Virumaa maastik ja pinnas teiste Eesti piirkondade omadest, millised võimalused ja ohud nende iseärasustega seoses sealkandis valitsevad, millised on tulevikuväljavaated jne. Nii et igati hariv tunnike. Teisel päeval tutvustav loeng Ida-Virumaa maakonnast üldse oli võib-olla natuke liiga üldine ja lühike. Samas, matkast osavõtnud välismaalastele oli see kindlasti kasulik ja vajalik mingi esmase üldpildi loomiseks sellest Eestimaa osast. Pealegi muutus tädi küsimustele vastates julgemaks ja lõpuks sai pilt sellest kandist isegi päris selgeks. Teine loeng rekreatsiooni alustest oli päris huvitav - minu jaoks jällegi täiesti uus teema. Samas ma oleks nagu kuulnud, et mujal maailmas on see on juba pikemat aega tunnustatud ja kiiresti arenev moodne teadusvaldkond, nii et ka Eestil oleks viimane aeg sellega tõsisemalt tegelema hakata. Võib-olla nüüd nendest kohtadest, kus me matka jooksul käisime, õigem oleks öelda läbi sõitsime. Teisele päevale planeeritud Kurtna järvistu külastamine jäi minust teatud osas kahjuks puutumata, kuna seda osa matkast ma rattaga kaasa ei teinud. Nii palju aga, kui ma seal Rääkjärve ääres ringi jalutasin - väga kaunis loodus ümberringi. Mis minu jaoks aga oli mõnes mõttes kogu selle matka haripunkt - põlevkivikaevanduste ja tuhamägede külastamine. Tõenäoliselt on see jällegi tingitud sellest, et ma ei ole kunagi sellisesse kohta sattunud ja üsna suure tõenäosusega enam ei satugi. Kui aus olla, siis ma polnud varem isegi mitte põlevkivi kui sellist näpu vahel hoidnud, rääkimata kaevanduses viibimisest. Kindlasti läks minu jaoks jälle palju informatsiooni seal kaevanduses räägitust kaduma, kuid siiski sain ma vähemalt aimu sellest, kuidas põlevkivi kaevandatakse, kuidas töödeldakse, millise energiaväärtusega ta on jne, jne. Nii palju võiks siiski teada oma kodumaal kaevandatavast ainukesest energiaallikast. Samuti olid huvitavad need rekultiveeritud endised kaevandused - kõik need lopsakad metsaga kaetud alad (ja ka see suusaradadega kaetud ala - päris hea idee) ei jätnud isegi sellist muljet, et seal oleksid kunagi laiutanud needsamad kaevanduses nähtud suured, sünged pruunikashallid mäed… Taas - mul ei olnud aimugi, et selline laiaulatuslik taastamine sealkandis aset on leidnud. Tuhamäed olid ka vaatamisväärsus omaette. Võib-olla mitte selline, mida turistidele näidata, aga eks nad ole ikkagi Eesti üks osa. Midagi sellist polnud ma varem näinud. Sain teda, kuidas ja miks nad sinna on tekkinud, mis protsessid neid edasi kestavad jne. Nii et sellel päeval nähtu ja omandatu olid kindlasti sellised, mida ma kunagi kogenud ei olekski, kui ma poleks sellele matkale sattunud… Matka üks ilusamaid osi oli kindlasti Valaste joal ja Ontika pangal käimine. Mina ei olnud seal varem käinud, nii et jälle üks uus kogemus juures. Valaste juga on küll kunstlik (mida ma ka varem ei teadnud. Nüüd tean sedagi, kuidas ta tekkis) ja mitte eriti võimas, kuid tema asukoht ja ümbrus on niivõrd ilusad, et ma olen üsna kindel, et sinna ma lähen õige pea tagasi… Kogu see teekond sealt tagasi Toilasse oli erakordselt ilus - vaade merele ja silmapiirile, sinine taevas ja roheline loodus ümberringi. Nii et pannudki tähele, kui juba Toilas tagasi olime. Nagu ma aru olen saanud, kuulub Sorexi ürituste juurde ka mingi nii-öelda heateo sooritamine loodusele ja keskkonnale. Olgu selleks siis mõne koha koristamine, taastamine vms. Seekord oli siis ülesandeks puhastada võsast Toila lähedal asuv metsavaheline plats tulevase mälestussamba jaoks. Konti selline okste ja muu risu kokkutassimine ja lõkkes põletamine küll ei murdnud, pealegi sai see üsna ruttu otsa. Ainus asi, mille üle ma natuke imestasin, oli see, et tuld tehti autokummiga - võib-olla oleks pidanud ütlema sellele nn. töödejuhatajast onule, et see pole kuigi keskkonnateadlik käitumine… See selleks. Olulisem on asja juures vast siiski see, et me aitasime astuda nii-öelda esimese sammu ühe koha kaunimaks muutmiseks. Kui ma kunagi sealtkandist mööda sõidan ja seda ausammast näen, siis võin mõelda, et ka mina olen sellesse panuse andud. Imeväikese küll, kui aus olla, aga siiski. Koristamisele järgnenud väikest ekskursiooni Oru lossi pargis ja selle ümbruses võib ka pidada üheks matka ilusamaks osaks. Hoolimata tibutavast vihmast oli kena seal ringi jalutada ja huvitav teada saada lossi ja pargi ajalugu, näha fotosid ja kuulda lugusid kunagisest hiilgusest ning ka praegustest väljavaadetest Toila linna jaoks, mida kohalik vallavanem meiega jagas. Vaated on sealkandis tõesti lausa hingematvad, eriti selles vaatetornis. Õhtul toimunud workshop Ida-Virumaa arenguvõimaluste teemal kolmest aspektist lähtuvalt (tööstuslik, looduslik ja kultuuriline) koos ettekannetega oli ka üsna asjalik, vähemalt minu meelest. Tõenäoliselt oleks olnud kõige huvitavam kuulda neid ettekannetele eelnenud diskussioone gruppides, sest esitlemisele ise jõudis üsna väike osa seal arutatud teemadest. Võib-olla paar sõna ka korralduslikust küljest. Nagu öeldud, pole mul kuigi palju kogemusi selliste matkadega (olen küll mitmel jalgrattamatkal käinud, aga need olid teistsugused), aga üldiselt võib öelda, et korraldus oli hea. Võib-olla isegi liiga "korralik", kui arvestada seda, et telgis ööbiti ainult üks kord ja ka ise tuli süüa teha vaid kaks korda. Toitlustamine ja ööbimine Toila koolimajas oli iseenesest isegi väga mugavad - minusugune linnavurle ja kontorirott oleks hea meelega vahelduseks kõik ööd telgis maganud. Kuid mine tea, äkki sellel viimasel vihmaöö oleks ikka tuppa hakanud tahtma… Nii et midagi halba ei oska küll sellise korraldusliku külje kohta suhtes öelda, kõik oli normaalne. Kindlasti on sellise retke õnnestumiseks eluline osa inimestel, kes sellest osa võtavad. Loodetavasti ei tekitanud minu väheke nõrk esinemine kesise füüsilise vormi ja kehva rattaga ülejäänud seltskonnale ületamatuid raskusi ja ebameeldivusi… Samuti oleks võinud olemata olla paari leedu noormehe viimase õhtu jõu- ja ilunumbrid viinapudeli abil, aga eks sellised asjad kuuluvad mingil määral ka selliste matkade juurde… Lihtsalt suurusjärgud on erinevad. Lõkkeõhtu (2. päeva õhtul) rahvuslike mängude ja tantsude voor oli päris lahe iseenesest. Lõbus igatahes. Analoogseid üritusi oleks võinud ju lausa igal õhtul olla, aga sellised asjad kas lihtsalt juhtuvad või mitte - neid ei saa kuidagi korraldada või ette planeerida. Sellise lõbususe ja kõigega kaasaminemise tuju saavutamine sõltub tujust ja eelkõige muidugi inimestest - paistis, et sel matkal väsiti siiski õhtuks päris ära. Kokkuvõtteks jõuan tagasi sinna, kust ma alustasin - mulle sellel matkal meeldis, tõepoolest. Esiteks nendesamade uute kogemuste ja avastatud paikade pärast, mida nägin ja kogesin ja millest ma oma sõpradele-tuttavatele räägin ja mille juurde tagasi tahan minna. Teiseks meeldis mulle ka seetõttu, et minus ärkas suurem huvi minu ümber toimuva vastu. Või ehk oleks õigem öelda, et ma tajun või teadvustan seda endale lihtsalt väheke paremini, panen rohkem tähele kui varem, mis looduses ja keskkonnas toimub, mõistan natuke paremini põhjus-tagajärg suhet ja suudan näha omavahel läbipõimunud pisiasjadest koosnevat tervikut, mida kogu keskkond ju tegelikult. Ja kes teab - selle arusaamise tõttu õnnestub mul kunagi ehk ka selles vallas midagi ära teha, midagi head ja kasutoovat. Kolmandaks tekkis minu juurde mingi väike matkapisik, mis annab vaikselt mõista, et selliseid huvitavaid ja omapäraseid kohti on Eestimaal küll ja küll ja et neid tuleb vaid avastama minna.
It is aparent that Estonia has a great many problem’s to over come, firstly Economic and Social Intergration, it is a country that has a lot of potential, and through continuous education within Estonia, and throughout Europe. It is a country that has had more than its share of conflict and yet it still faces many challenges ahead with the drive and commitment as well as the determination to suceed. The young people of Estonia are the Key to the future success of this nation steped in History, as pointed out during this week, it is of high Cultural, Industrial and Natural value. Estonia has a constant reminder with a great deal of derelict buildings of what has taken place over the years but they srve as a reminder of the past but also look a head to a very bright future. During my visit the young people I have the pleasure of meeting have a great deal of pride and patriotism for their country. This Environmental week has proven to be a success it has achieved the goals it has set out to achieve awareness for the Ida-Viru county the existing problems and the willingness for change. If this week had not taken place I feel I would have missed a valuable opportunity to witness at first hand what only seems to be a transition period to a bright successful future. Laagri eesmärgiks oli saada motivatsiooni, inspiratsiooni ning kogemusi keskkonnasõbraliku eluviisi järgimiseks, laiemale üldsusele teadvustamiseks ning propageerimiseks. Saada uusi teadmisi säästliku arengu ja loodushoidliku eluviisi edasiviimiseks ja paremaks korraldamiseks nii oma organisatsioonis kui ka oma riigis tervikuna. Saada motivatsiooni algatada samu eesmärke järgides taolisi üritusi oma organisatsioonis ning oma riikides, jagades seeläbi saadud kogemust oma eakaaslastega. Vahetada kogemusi, ideid, mõtteid, tundeid. Selle laagri korraldamisel koolitada uus noor projektijuht, keda juhendavad vanemad ja kogenumad ühingu liikmed. Laagri eesmärgid täideti. Tutvusime Ida-Virumaa erinevate kohtadega, saades seeläbi hea ülevaate Ida-Virumaa seisundist. Selgus, et see Eestimaa kant oli võõras enamusele osavõtjatest nii Eestist kui mujalt muidugi. Eestlastel on olnud kartus selle Eestimaa paiga vastu. Selle laagri jooksul aga see kartus kadus ja arvamus Ida-Virumaast muutus. Olles need mõningad päevad mööda Ida-Virut ringi vändanud selgub, et meil siin Eestimaal on nii mõndagi, mida väljast tulnuile näidata ja vahest isegi võib-olla uhkust nähtu üle tunda. Loodus sealkandis on fantastiline, kohati vägagi ainulaadne. Midagi ürgset ja puutumatut. Ühel hetkel, mil olime Kurtna järvede vahel ratastega sõitmas, keset padumetsa, jäi taanlane puhkehetkel kuuletuma ja sõnas: "Teil on siin nõnda vaikne! Isegi automüra ei kuule! Meil Taanis midagi niisugust ei kuule, isegi "sügaval" metsas võib kuulda maantee kära …" Kaunist loodust jätkus meie teele nende päevade jooksul küllaga. Kontrast kerkis aga esile, kui läbisime maakonna tööstus- ja kaevanduspiirkondasid. Kümnete ja sadade hektarite kaupa lagastatud ja segi trambitud maad, sadutuhandeid tonne aheraine- ja tuhamägesid. See pilt pani jällegi mõtlema elektrienergia keskkonnasäästlikkuse üle. Enamusele laagris osalenute jaoks olid muljed vapustavad. Workshopil selgus, et välismaalased tuleksid hea meelega tagasi siinsetele maastikele, sest siin on seda, mida nende maal ei ole; suurel hulgal ürgmetsa ja kauneid loodusmaastikke suures ulatuses. Workshopide teemad olid tööstuslik, kultuurne ja looduslik Ida-Virumaa maastikud, kuidas neid maksimaalselt ära kasutada. Igas grupis oli mõni välismaalane, mis tegi teema arutuse väga mitmekülgseks, kuna nägemused on väga erinevad. Minule, kui noorele projektijuhile andis selle laagri korraldamises kaasaaitamine väga palju inspiratsiooni ja kogemusi. Ma poleks osanud arvatagi, et ühe nädalase laagri korraldamine niipalju asjaajamist nõuab. Ma olen alati arvanud, et saab vähemaga hakkama. Õppisin, kuidas sellelaadset projekti kõigepealt kirja panna, siis ettevalmistustööd teha (jagada infot, otsida osalejaid mujalt, jälgida, et kõik oleks graafikus). Kohal sai hea kogemuse grupijuhi rollis olles. Selle laagri käigus tuli juurde palju tahtmist korraldada loodusteemalisi üritusi, olgu nad siis lihtsalt seminarid või siis samalaadsed laagrid. Kui korraldada laagrit, siis kindlasti rahvusvahelist, sest nii õpib väga hästi tundma erinevatest rahvustest inimesi, saab teadmisi nende maa looduse kohta. Näiteks oli taanlasele ja inglasele raba, kus me käisime enne laagrit, täiesti uus kogemus. Nende maal selliseid kohti ei ole, meil siin aga küllaga. Järgmisesse laagrisse prooviks saada ühepalju osavõtjaid igalt maalt. Ja uuriks enne nende maade kohta, mis neil ei ole ja meil on. Sest kui jääb vaba aega välismaalaste saabumise ja ürituse alguse vahele, siis on hea näidata selliseid kohti. Minule andis laager väga positiivse laengu. Ma polnud varem osalenud sellises laagris, kindlasti tahan seda teha edaspidi, kas siis korraldajana või lihtsalt osavõtjana.
Lugedes osavõtjate kokkuvõtteid, võib arvata,
et kõik jäid laagriga väga rahule. Kirjutati palju positiivset.
Seminarid harisid teoreetiliselt väga hästi näiteks kaevanduste
kohta, mis oli enne vähem teada paljudele osavõtjatele.
Mööda maakonda ratastega ringi sõites nägi oma silmaga
seda, millest seminaridel räägiti. Kuna kõik toimus inglise
keeles, oli väga hea keelepraktika. Negatiivne pool, mis kajastus enamuses
kokkuvõtetes oli, et laager oleks võinud pikem olla. Igatahes
täitsime laagrit seatud eesmärgid.
1. Süüa anti liiga tihti selliste koguste suhtes. 2. Liiga kiirustades sõideti, tundus nagu oleks asja mõtte teekond võimalikult kiire keskmise kiirusega läbida. Oleks soovinud veidi aeglasemat tempot, eriti Kurtna järvede vahel, et ka rattaseljas ümbritsevast maksimaalne nauding saada. 3. Minul isiklikult oli häbi, et inglane sellise rattaga sõitma pidi. Kui me Jõhvi tagasi sõitsime ütles ta mulle, et pole viis aastat rattaga sõitnud, ning et eelmisel päeval oli ta avastanud et sellel vanaaegsel rohelisel rattal on ka pidurid olemas (tagurpidi vändates). Pidurite avastamine juhtus juhuslikult mäest alla sõites, kui ta suure hoo tõttu pabistas ja kogemata ühte jalga tagasi vajutas ning ennäe ratas võttis hoo maha! No see ei ole normaalne. Kui antakse selline ratas, siis võiks ju seletada kuidas sellega sõita saab. Ma üldse ei imesta, et ta sõita ei tahtnud. 4. Välismaalaste huvi oleks võinud suurem olla (ma pean silmas seda, et neid oleks võinud rohkem olla). 5. Mittealkohoolset juua oleks võinud sutsu rohkem olla (nt. mahla). Positiivset Võib öelda, et kõik muu oli positiivne. 1. Tore seltskond ja õhkkond. 2. Ilusad ilmad. 3. Sai tundma õpitud kodumaad. Elame ikka huvitavas, mitmekülgses ja kenas paigas. 4. Inglise, leedu, vene ja saksa keelt sai praktiseerida. 5. Sai tunda omal nahal leedukate masomänge, millest on ju nii palju räägitud. 6. Tuli juurde pisut teadmisi erinevate maastike osas, Toila pargist, karjääridest jne. 7. Väga hea oli linnakärast eemal olla. 8. Maitsvad toidud.
So the camp in Ida-Viru county was really great experience in my life. I've seen such an original country side that it is impossible to forget that moments when I was standing on the edge of steep and straight in front was Baltic sea. And just a few kilometers away is fully industrial landscape. Mains, artificial landscape, factories, etc. So as you can see and I hope remember this camp was weary informative for me. I thiguered out a lot of new things and etc. But that is only one side of a camp. The other side are people who participated in camp. We had such a great company that it was big tragedy to say good buy for each other. Maybe not all of us were so active in testing national drinks, but all was weary communicable and open minded. So for conclusion I could only thank S O R E X for organizing this kind of camp and showing us the best pleases in Estonia. SOREX is C O O L, ESTONIA is C O O L but any way guys I'm Lithuanian so I just must say that LITHUANIA is better.
Ida-Viru matk oli päris huvitav, kuna ma ei mäleta, et ma oleks seal pool Eestis enne käinud. Sellel maakonnal oli minu silmis suhteliselt halb kuulsus, aga selle matka käigus see kadus. Rattaga ringisõites on ka rohkem aega ümbrust uurida kui autoga, aga autoga jõuab siiski rohkematesse kohtadesse. Juba esimesel päeval kui me Toilasse jõudsime, sain meeldiva üllatuse osaliseks - Toila park ja Pühajõe ürgorg olid tõesti ilusad ja ka suhteliselt hästi hooldatud. Süüa anti ka hästi, mis on väga tugev tegur positiivse hinnangu kujunemisel. Ka Kurtna järvistus oli ilus, nii kaugele kui silm seletas ei paistnudki ühtegi tuhamäge ega midagi. Õhtune jooming lõkke ääres oli karm... Sama võiks öelda ka kaevanduse koht. Me ikka oskame hästi hävitada oma loodusmaastike. Välismaalastele jättis see ka kindlasti päris sügava mulje, sest ega vist sellist hävitustööd iga päev ei kohta. Samas Ontika paekallas ja Valaste juga olid ka võimsad, ainult et teise külje pealt. OK jälle Toilas. Selle mälestusmärgi platsi koristamine oli ka omamoodi huvitav tegevus. Ei saa ikka mainimata jätta kui irooniline see kummide põletamine paistis - mingi kummipõletamise pildi peaks Sorexi kodulehelegi üles panema - noored keskkonnakaitsjad kumme ja metsa põletamas. Kuid mis põhiline rahvas oli rahul. Ja ega ei saagimainimata jätta meie seltskonda. Päris lahe rahvas oli koos. Selle seltskonnaga võiks teine kordki midagi ette võtta.
See Eestimaa loodus, mida mina kõige paremini tunnen, jääb Tallinn-Tartu maantee äärde, matk-laager kirde poole Eestisse oli minu jaoks väga huvitav. Võimas ja masendav samas, mida need inimtegelased lihtsalt võtavad heaks otsustada teha kalli loodusega. Ja nüüd kiratsevad oma probleemidega. No tegelikult on see olukord seal palju keerulisem ja sellest ma ei tahtnudki üldse rääkida... Matk oli õnnestunud, ma arvan. Korraldus hea, programm hea, tingimused head. Vahest oleks võinud rohkem loenguid-seminare olla, aga ma pole kindel kas mul oleks energiat jätkunud neid kõiki kaasa teha. Ratastega sõites oli tempo vahepeal liiga kiire... Ja muljeid kogunes liiga palju, et ei jõudnud kõike läbi seedida. Plane land, boring people- see oli esimese loengu deviis, kuidagi naljakas. Veel naljakam oli kogu see erinev seltskond, need grazy Lithuanian alcoholicud ja üleüldse oli rahvas väga tore ja positiivne. Väga äge. Loodetavasti kohtume teinekordki.
1. The camp was very nice. :) 2. It's good to arange such camps because you can discuss the main topic of the camp with a lot of different people from the other countries. People from other countries can give a lot of new idieas because they are different and maybe in their countries similar problems are solved in different ways. 3. It helps to show young people that such problems are alive and they need some soliutions. Young people are the future of the country, so they must know of their country as many as possible. 4. It's nice to make a lot of friends from other coutries. 5. It's better to do anything than to to nothing but just complaintabuot the bad life. |
Seoses üleeuroopalise autovaba päevaga 22. septembril, kutsuvad keskkonnaorganisatsioonid ja Tallinna Kommunaalamet Teid osalema töises rattasõidus Tallinna kesklinnas, Russalka juurest Hipodroomini. Rattasõidu eesmärk on järgmiseks aastaks kavandatavate jalgrattateede planeerimine ja kogemuste vahetamine rattateede planeerijate, ehitajate ja kasutajate vahel. Kell 15 algavale rattasõidule järgneb arutelu Eesti Looduskaitse Seltsi majas, Koidu 80, algusega kell 16 30, mis annab võimaluse osaleda mõttevahetuses ka neile, kes rattaga tulla ei saa. Kava: kell 15:00 Linnaametnikud, planeerijad ja praktikud kohtuvad Tallinna kesklinna läbiva rattatee planeerimiseks. Kogunemine jalgratastel Russalka juures. kell 16:30 Koidu 80 Eesti Looduskaitse Seltsi majas - valitsusväliste organisatsioonide ja linnaametnike/-planeerijate vaheline arutelu Tallinna jalgrattateede ja ühistranspordi arendamiseks. Lugupidamisega,
Mari Jüssi
Arvo Raudsepp Autovaba päeva koduleht: http://www.roheline.ee/autovaba
Osalenud sorexlase muljed Nagu te kõik teate, toimus reedel 22.09.00 autovaba päev. Sellega seoses toimus väike rattaretk koos linnaametnikega mööda arvatavat tulevast jalgrattateed. Russalka juurde kogunes 14 ratturit, kelledest kaks olid Sorexist. Need olime ssiis Ingrid ja mina, Timo. Retk toimus ilma viperusteta, keegi auto alla ei jäänud ja ükski kumm ei lõhkenud. Marsruut oli järgmine: Russalka-Sadam-Hipodroom-Koidu 80. Vahepeal oli päris kõhe linnas mööda magistraali sõita. Kunagi ei tea ju, milline hull parasjagu roolis istub. Ausalt öeldes peaks ütlema, et bussiga oleks selle marsruudi jõudnud kiiremini läbi sõita. Ma ei ole päris kindel, aga kas Sadama-Hipodroomi marsruut on tuleviku Põhjaväila projekti tee või mitte? Kes teab, kust ma võiks rohkem materjali selle kohta saada? Niisiis, pärast väsitavat rattaretke istusime maha Koidu 80 ja vestlesime tulevikuplaanidest. Igaüks sai isikliku Tallinna kaardi ja pidi rattateega ühendama Lasnamäe ja Mustamäe kesklinnaga, võttes arvesse teede laiust, et kuhu saaks ja kuhu mitte. Kõik said sellega hakkama, kuigi mõni daam oli päris pretensioonikas, leidmata põhjust, miks peaks selle ratta tee üldse ehitama, kui saab mööda magistraali sõita. Vaene Ingrid, sattus kohe tule alla, kui juttu tuli Sõpruse pst rattateest. Daam väitis, et sellel pole ju mõtet, kui troll Sinust kiiremini sõidab, kuna kolme koha peal tuleb ristuva külgtee pärast hoogu maha võtta, et mitte autolt lööki saada. No minu arvates võib ju alati kodust varem välja tulla, kui nii kiire on. Õhtul läbisime Ingridiga mõlemad selle rattatee ja peab ütlema, et pole neist ristuvatest teedest mingit tüli ja kumbki meist koju hiljaks ka selle pärast ei jäänud. Lõpp hea kõik hea. Nagu iga hea asi, sai ka see otsa. Linnaametnikkudest olid kaks linnaplaneerimisametist ja üks kommunallametist. Ah jaa, mis uudistesse puutub, siis meilt Ingridiga võeti ka intervjuu ja puha. AK'sse, kuid millegi pärast eelistati kahele kenale ja noorele Sorexlasele Mart Laari ja tema turvamehi. No see selleks, nüüd te ei usugi, et me käisime! |
Osalejate tehtud pildid on, nagu ikka, Sorexi pildialbumis.
Haagi kliimakonverents Online, 1 Eile (14. novembri) hommikul alustas Tartust teed Haagi kliimaläbirääkimistega seotud demonstratsioonile bussitäis Eesti keskkonnakaitsjaid. Eesti Rohelise Liikumise organiseeritud bussiretkel osaleb 60 noort kaheksast keskkonnaorganisatsioonist. Haagi kavatsetakse kohale jõuda kolme päevaga, reede lõunaks. Haagis kaks nädalat kestvatel valitsusdelegatsioonide läbirääkimistel loodetakse kokku leppida täpsetes meetmetes rahvusvahelise kliimamuutuste konventsiooni ellurakendamiseks. 1997. aastal sõlmitud Kyoto protokolliga võtsid Lääne tööstusriigid ja üleminekumajandusega riigid endale kohustuse vähendada aastaks 2010 negatiivseid kliimamuutusi esile kutsuvate kasvuhoonegaaside emissioone keskmiselt 5,2% võrra. On oht, et soovimatuse tõttu investeerida suuri summasid keskkonnakaitsesse üritavad tööstusriigid eesotsas USA-ga niigi nõrka Kyoto protokolli Haagis veelgi lahjenada. Halvema ärahoidmiseks ühinevad Eesti noored keskkonnakaitsjad tuhandete teiste Haagi kogunevate keskkonnaaktivistidega, et näidata oma muret kliima soojenemisest tingitud keskkonnakatastroofide pärast. Esimesel sõidupäeval peatuti Riias, kus kuulati Läti Keskkonnaklubis (VAK) ülevaadet Läti hetke kuumimatest keskkonnaprobleemidest ja võeti Haagi minevasse bussi 5 keskkonnaklubi liiget. Õhtul läbiti Klaipeda ja Kaunas, kus bussiretkega ühines 9 Leedu Rohelise Liikumise esindajat. Entusiastlikud retkelised on sõitnud kogu öö ja on täna hommikuks välja jõudnud Varssavi lähistele. Uued uudised siitsamast homme lõunaks.
Haagi kliimakonverents Online, 2 Eilne päev (15. november) möödus Haagi kiimakonverentsile sõitvate Eesti keskkonnakaitsjate jaoks äärmiselt sündmustevaeselt: läbiti bussiga Poola, ööbima jäädi telklaagrisse Szeczini kanti. Võitlusvaim pole aga langenud, kuna kohe-kohe läheb huvitavamaks. Täna hommikul ületatakse Poola-Saksa piir ja veedetakse pool päeva Berliinis. Muuhulgas ka selleks, et retkelised pärast kaks päeva kestnud bussis loksumist natuke omapäi ringi saaksid jalutada ja tsivilisatsiooni hüvesid nautida. Haagis käisid eile sisuliselt ööpäev läbi ettevalmistused tuhandete demonstrantide saabumiseks. Raudteejaama lähedale püstitati kaks hiiglaslikku telki, millest suuremas hakkavad homsest kõikvõimalikud seminarid ja õhtuti kontserdid; väiksem telk hakkab toimima söögikohana. Haagi konverentsikeskuses jätkuvad täna neljandat päeva valitsustevahelised kliimakonventsiooni läbirääkimised. Hetkel valmistatakse ette mustanddokumente pühapäeval algavateks ministrite tasemel kohtumisteks.
Haagi kliimakonverents Online, 3 Pärast kaks päeva kestnud sõitu möödus eilne päev Haagi kliimakonventsioonile sõitvate Eesti keskkonnakaitsjate jaoks rahulikumalt. Lõunaks jõuti Berliini, kus külastati Saksamaa suurimat keskkonnaorganisatsiooni BUND. Kuulati ülevaateid BUND-i ja selle noorteorganisatsiooni Bundjugend tegemistest ja uudistati nende uhket kontorit. Hilisõhtuni oli retkelistel vaba aeg Berliinis ja kell 24 alustati öö läbi kestnud sõitu Hollandi suunas; täna hommikul jõuti Hollandisse. Haagis on ettevalmistused tuhandete demonstrantide vastuvõtmiseks lõppemas. Kaks päeva on järjest vihma kallanud ja kui mitte kliima, siis ilma muutumist oodatakse siin pikkisilmi. Uued uudised juba homme lõunaks.
Haagi kliimakonverents Online, 4 Eilse päevaga jõudis Eestist Haagi kliimakonverentsile teel olnud buss noorte keskkonnakaitsjatega pardal lõpuks Hollandisse. Tehti lühike ekskursioon läbi Friisimaa ja ületati Põhjamerd Ijsselmeer'ist lahutav tamm ning jõuti kell 17 lõpuks õnnelikult Haagi. Pärast lühikest linnaekskursiooni sööstis enamus retkelistest meie ööbimiskohaks olevas koolis dushshi alla, õhtul olid Haagi raudteejaama lähistele demonstrantide jaoks spetsiaalselt püstitatud tsirkusetelkides ettekanded, kontsert ja sissejuhatav pidu tänaseks tammiehitus-aktsiooniks. Ühtlasi jõudsid Eesti keskkonnakaitsjad valmis kahe loosungiga tänase demonstratsiooni jaoks. Ametlikelt kliimakonverentsi läbirääkimistelt raporteeritakse üha süvenevatest vastuoludest USA ja Euroopa Liidu vahel. Täna algab tammiehitus-aktsioon ja rahvarohked demonstratsioonid. Vähemasti varahommikul paistab, et ilm demonstratsioone ei soosi.
Haagi kliimakonverents Online, 5 Laupäeval jõudis kätte lõpuks see, mille pärast Eestist keskkonnakaitsjate bussiretk Haagi ette võeti - demonstratsioon. Kell 9 koguneti linna keskel asuvasse suurde telki, et kuulata ära lühiettekanded ja instruktsioonid edasiseks. Kell 11 oli peaaegu 2000-liikmeline Haagi kogunenud loosungitega rahvusvaheline keskkonnakaitsjate seltskond stardivalmis. Mõnusaid ladina-ameerika rütme õristava väsimatu ja energilise trummi- ja pasunakooriga kolonni eesotsas suunduti pooletunnisele jalutuskäigule Haagi konverentsikeskuse juurde. Eestlased hoidusid päris etteotsa, kandes kaht 25-meetrilist Euroopa Maa Sõprade loosungit, omavalmistatud plakateid, sinimustvalget (sest oli Läti iseseisvuspäev ja seega pidi meiegi lipp heisatud olema...), Eesti Rohelise Liikumise ja TÜLKR-i lippu. Kuigi ilm oli jahedavõitu ja tuuline, ei sadanud laupäeval esmakordselt mitme päeva jooksul Haagis vihma. Konverentsikeskuse juures liitus meiega umbes 3000 hollandlast, kellega koos rajati valitsustevahelise kliimakonverentsi läbirääkimiste kohaks oleva konverentsikeskuse ette poole kilomeetri pikkune ja 1,5 meetri kõrgune liivakottidest tamm. Tamm valmis tunni-paariga ja sai väga esinduslik, olles pärast dekoreeritud kõikvõimalike loosungite ja lippudega. Ka meedia tähelepanu aktsioonile oli väga suur, sest aktsioon oli visuaalselt vägev (ja erinevalt Seattle'st ja Prahast loomulikult väga rõõmus ja rahumeelne). Pärast tammi valmimist korraldasime Eesti seltskonnaga tunniajase kohtumise kliimaläbirääkimistel Eestit esindava keskkonnaministeeriumi rahvusvahelise koostöö osakonna juhataja Andres Kratovitsiga, kellelt uurisime läbirääkimiste hetkeseisu ja Eesti seisukohtade kohta. Õhtul korraldati väsinud, aga õnnelikele demonstrantidele meie tsirkusetelkides suur pidu ansamblite, tantsumuusika ja kallivõitu õllega.
Haagi kliimakonverents Online, 6 Eile (19. november) hakkas Eesti grupil pikk neljapäevane tagasisõit Haagist. Et kord juba nii kaugel Lääne-Euroopas ollakse, ei tulda aga otsemat teed pidi kiiresti tagasi, vaid tiirutatakse veidi ringi. Eilne päev veedeti veel Hollandis. Hakatuseks käidi Ijsselmeer'i rajatud Flevolandi poldritel. 1960ndatel valminud poldrid on merepinnast madalamad alad, mis on kaitstud tammide süsteemiga ja kust vett pidevalt välja pumbatakse. Jalutasime tunnikese ringi ka Flevolandi pealinnas Lelystad'is - tollaste linnaplaneerijate ja arhitektide 40 aasta taguses nägemuses mugavast ja elamisväärsest tulevikulinnast. Hoolikalt planeeritud ulmelinn paistis aga sedavõrd kõle ja kole, et kõigil meist tekkis soov sealt kähku bussiga edasi sõita. Poldrite külastus andis hea võimaluse näha, kuivõrd suured on inimese võimalused loodust oma käe järgi ümber korraldada ja milleni see kõik viia võib. Enne tagasisõitu veedeti 5 tundi Amsterdamis, mis oma kaunite kanalite ja kesklinnaga oli tõeliseks elamuseks neile paljudele, kes sinna varem sattunud polnud. Kell 20 alustati öö läbi kestnud tagasisõitu, täna lõunaks peaks jõutama Saksamaale Nürnbergi.
Haagi keskkonnaprotest tuli efektne
Malle
Pajula
Haagi kliimakonverentsi hoone ümber kogus liivakotte kuus tuhat
inimest Tänaseks on Haagi konverentsikeskuse ümbert maha võetud liivakottidest tamm, mille püstitasid sinna maailma keskkonnakaitsjad. Aktsioonil osalenud eestlaste hinnangul oli tegu senistest ühe võimsaima keskkonnaaktsiooniga. “See oli visuaalselt seninähtutest kõige efektsem,” hindab Eesti rohelise liikumise koordinaator Peep Mardiste, kes on ka varem rahvusvahelisel aktsioonil osalenud. “Muidu käiakse küll loosungitega ringi ja on palju rahvast ning efektseid hüüdlauseid. Aga tammiidee oli väga minev, kasvõi kaameramehi oli kümnete kaupa ümber,” ütles Mardiste. Tema hinnangul jõudis liivakottide püstitajate sõnum ka samal ajal toimunud valitsusdelegatsioonide kliimaläbirääkimiste osavõtjateni. “Riigipead ja keskkonnaministrid mainisid tammiehituse kõnedes ära, näiteks Hollandi peaminister ja Prantsusmaa president,” loetleb Mardiste, kelle hinnangul jõudis saali sõnum, et vähemalt eurooplased vaatavad osalejaid hoolega ning kui need mõistlikult ei käitu, siis see ei jää märkamata. Mardiste sõnul oli eestlastest protestijatele meeldiv üllatus, et nendega käis vestlemas ka Eesti esindaja, keskkonnaministeeriumi rahvusvahelise koostöö osakonna juhataja kohusetäitja Andres Kratovits. ”Üks liivakottidest oli poodiumi peal ja kui ministrid läksid sõna võtma, siis tundsid nad endid kohustatud olevat oma jutus koti ära mainida,” kommenteeris Kratovits aktsiooni üht mõju saalile. Umbes kahetunnise töö järel sündis konverentsikeskuse ette asfaldile poolekilomeetrine liivakottidest tamm. “Iga paarikümne meetri taha olid maha pandud liivahunnikud ja iga hunniku juures kühveldas üks seltskond liiva kottidesse. Seejärel kandis inimkett kotid kaugemale, et tamm moodustada,” kirjeldab kotte ketis tassinud Eesti rohelise liikumise projektijuht Hanna Maran. Eestlastele jättiski võimsaima tunde rahvusvaheline ühistöö. “Võtsid koti sakslase käest ja andsid edasi näiteks hollandlasele, väga lahe meelolu tekkis. Tunne, et oled koos midagi ära teinud, mitte nii, et eestlased on omaette nurgas,” kirjeldas Mardiste. Maranil on eredalt meeles ka hetk, mil loosungitega rongkäik asus ehituspaigale teele ja suur sambabänd hakkas mängima. “See andis hea hoo sisse,” leidis esimest korda taolisel üritusel osalenud Maran. Eestlased valmistasid aktsiooniks ka loosungeid, mille olid näiteks sõnumid “Human change not climate change” (Muutkem inimesi, mitte kliimat) ja “Not everybody can swim”(Kõik ei oska ujuda – viide kliima soojenemise tagajärjele, maailmamere tõusule). “Valmis tamm ulatus umbes rinnuni. Kui veel loosungid olid ka peal, oli ikka päris võimas vaadata,” ütles kotte tassinud Maran. Maailma erinevate valitsusväliste organisatsioonide liikmed on üsna kriitiliselt kommenteerinud Haagi läbirääkimiste tulemusi. “Ma ei tea, kas oli see nüüd hea või halb, et seal konkreetsete tulemusteni ei jõutudki. Võibolla oleks tulemus olnud kehv, nüüd jääb pigem lootus järgmise korra suhtes,” leidis Mardiste. Viimaste aastate ühe suurema rahumeelse keskkonnaalase protestiaktsiooni käigus soovis umbes 6000 tammiehitajat tõmmata tähelepanu kliimamuutuste tagajärgedele. 18. novembril ehitatud tamm sümboliseeris nii avalikkusele kui valitsusdelegatsioonide kliimaläbirääkimistes osalejatele kliimamuutuste ohte. See oli esimene kord, mil Eestist läks sellisele ülemaailmsele protestiüritusele osalema suur grupp. Kokku osales ehitustöös 60 eestlast kaheksast organisatsioonist. |
Keavdmatk toimus 31.03-01.04.2001. Teekond algas laupäeval Mustjõelt ja suundus Vetlasse, kus metskonna majas toimus ööbimine ja käidi saunas. Pühapäeval jätkus teekond Kakerdaja raba suunas ja sealt edasi juba Aegviitu rongi peale. Matkajuhiks oli Fred Jüssi. |
04.05.2001. Toimus koostööprojekt Keva Rattal.
Pressiteade Reedel, 4.mail, on oodatud kõik jalgratast omavad ja jalgrattaga liikumisest lugu pidavad inimesed paraadile Tallinna Tehnikaülikooli juurest Pedagoogikaülikooli juurde, vahepeatusega Tallinna Linnavalitsuse ees. See on ideaalne võimalus anda meist - jalgratturitest - märku linnavõimudele, ning näidata, et ka jalgrattad vajavad valvega parkimisvõimalusi Tallinnas ja lugupidamist autojuhtide ja trollijuhtide poolt. Samuti on see hea võimlaus vändata Tallinna linnas ja nautida politseieskordist tulenevat ohutust võrreldes üksinda tänavatel liiklemisega. Samas toimuvad TTÜs ja Pedas väga huvitavad näitliku materjaliga lühiloengud. Selleks ajaks on organiseeritud valvega parkla, et saaksite rahulikult loenguid kuulata. Paraadi alguses loositakse välja jalgratas (selle saab neljapäevase Raadio 2 telefonimängu võitja) ja kolm kvaliteet-kiivrit, neile kellel veel ei ole! Ajakava 10:45 "Kevad Rattal" avamine Tallinna Tehnikaülikoolis 11:00 Esmaabiteemaline koolitus TTÜ's, läbiviijaks Rahvakoolitus Elu. Kuidas peaksid toimima juba õnnetusse sattunud liiklejad; mida on võimalik teha ennem kiirabi saabumist 12:15 Jalgrattaparaadi avamine TTÜ ees (rattaparaad TTÜ-st TPÜ-sse),näpunäiteid jagab Tallinna Liikluspolitsei 13:00 Peatus linnavalitsuse ees ja ühisavalduse üleandmine Aktsioon teemal esmaabikoolitus ja liikluses toime tulemine, Rahvakoolitus Elu koolitajate poolt ja Tallinna Liikluspolitsei juhtimisel Tallinna Linnavalitsuse ees 13:30 Jalgrattaparaadi jätk TPÜ-sse 14:00 Päästeteenistuse poolt korraldatav seminar koos videomaterjaliga TPÜs 15:45 "Kevad Rattal" ametlik lõpetamine Tallinna Pedagoogikaülikoolis
www.postimees.ee Sadakond Tallinna tudengite korraldatud jalgrattaparaadil osalenut nõudsid eile linnajuhtidelt senisest usinamat rattateede ehitamist ning testisid abilinnapea Ants Leemetsa oskust anda esmaabi naisratturile. Ürituse korraldaja Tarvi Olli ütles Postimehele, et ratturid tahtsid eelkõige juhtida linnavalitsuse liikmete tähelepanu jalgrattateede vähesusele, peaaegu olematutele jalgrattaparklatele ning nõrgale liikluskultuurile.
Üliõpilased ja esmaabikoolitajad nõudsid linnavalitsuselt esmaabiõppe alustamist ja toetamist koolides. Muu hulgas kontrolliti abilinnapea Ants Leemetsa sellealaseid oskusi. Vigastatud jalaga jalgratturit mängiv kiirabimeedik Margit Levit lamas linnavalitsuse ees, kõrval algratas. Üliõpilaste poolt tänavale kutsutud Leemets, kelle üks ülesanne on tegelda pealinna editsiiniprobleemidega, sai pihku autoapteegi ja korralduse aidata raskelt vigastatud teadvusetut jalgratturit. «Kutsuge kiirabi,» ühmas Leemets, kuid müürina ümber seisvad ratturid teatasid, et abi on vaja kohe. seepeale otsustas Leemets olukorrast auga välja tulla ja hakkas sidet ümber ratturi jala mähkima. Esmaabiõpet propageeriva mittetulundusühingu Rahvakoolitus-ELU esinaine Mare Liiger ütles Postimehele, et kui Leemetsa ees oleks olnud sama raskes seisundis tõeline vigastatu, poleks too ellu jäänud.
Jalgratturi elu «päästsid» abilinnapeale appi tulnud skaudid, kes olid saanud esmaabiõpet. Leemets proovis kriitiliselt meelestatud noori rõõmustada teatega, et linn kavatseb tänavu rajada üheksa kilomeetrit jalgrattateid, millest olulisim on esimene kesklinna läbiv rattatee Hipodroomist Russalkani. Olli hinnangul on üheksa kilomeetrit uusi rattateid Tallinnale äärmiselt vähe. «Kindlasti tuleks teha kesklinna valvega rattaparklaid,» lisas ta. Kavandamisel olev esimene kesklinna läbiv rattatee kulgeks Hipodroomist piki Paldiski maanteed Toompuiesteele, sealt edasi piki Schnelli tiigi äärt ja läbi vanalinna sadamapiirkonda ning jõuaks lõpuks välja Piritale Russalka juurde. Uus tee ühendaks omavahel juba olemasolevad Haaberstis piki Paldiski maanteed ja Põhja-Tallinnas piki Merimetsa teed kulgevad rattateed Pirita jalgrattateedega. Tallinnas on praegu küll 41 kilomeetrit rattateid, kuid need asuvad just linna äärealadel, kesklinnas kaherattaliste tarvis teed puuduvad. Kõik Tallinna rattateed on rajatud 1996., 1999. ja 2000. aastal, enim on neid Haaberstis ja Pirital. |
Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et kellelgi tuli idee läbi viia sellel aastal ka Sorexi sügismatk. Peamatkur Mardil oli võimalus organiseerida see parvedel ning nii see kõik alguse saigi…
Klõpsates kaardil näed seda ka suuremalt.
1.päev Hommik algas kenasti, ainult natukene üle 1/2 tunni kahe auto väljasõit hilineski. Süüdlaseks oli sm. Koppel, kes öösel vist vähe magada oli saanud ja seetõttu ka ülejäänud päeva peamiselt parvel magades veetis. No igatahes saime ikka hommikusel ajal linnas minema. Niisiis jõudsime lõpuks kõik kenasti Kavastusse, kui mitte arvestades seda, et esimesel katsel maandus üks auto jõe valel kaldal ja pidi kenakese ringi tegema, et õigesse kohta jõuda. Siinkohas ei ole sünnis süüdlaste nimesid nimetada, aga Kats võiks teinekord juhiseid unise peaga mitte jagada. See selleks. Kavastus toimus parvedesse jagunemine ja nii umbes kella 11 paiku lükati ennast kaldast lahti ja lehvitati tsivilisatsioonile. Algus oli rahulik, põristati parvega allavoolu ja vahiti niisama kallast ning sõideti võidu. Nii möödusid tunnid üksteise järel, just nagu kiired kohalikke kalaneelajaid täis paadid meie rahulikult hulpivatest parvedest, saateks vaid Katsi jutt lõunasöögi vajalikkusest. Lõpuks teatas keegi, et kusagil läheduses on mingi neoliitikumiaegne küla ja seepärast peab kindlast kaldale minema. Seda siis tehtigi. Küla polnud küll enam hästi näha ja loodetud kõrts ning pood oli ilmselt ka juba kinni pandud, kuid ilus mättaline võpsik oli seal sellegipoolest. Nii kõndisime jõe äärde tagasi ja leidsime, et meie parvkond on täies koosseisus võsast välja jõudnud. Seega otsustasime edasi liikuda ja lükkasime parve kaldast lahti. See pisiasi jäi kahe silma vahele, ja kaaslaste paanilised hüüded kahe kõrva vahele, teiselt parvelt pärit olevale Katsile, kes oli pea ees kaevunud meie parvel olevatesse moonakottidesse. Kuna ta ujuda miskipärast ei tahtnud ja meie keeldusime bensiini kokkuhoiu mõttes parve tagasi pööramast, jäi ta meiega. Aga et seal oli ka söök, siis ta väga ei kurvastanudki ja ainult natukene mainis täis suuga midagi Mardist ja lõunapausist mis kaldal oleks pidanud aset leidma. Kuna võileivast tingituna oli diktsioon kehvapoolne, ei pööratud sellele eriti tähelepanu ja sõideti edasi. Lõpuks hakkas tast ikka kahju ja seega lülitasime mootori välja ja kulgesime edasi voolukiirusel, et teist parve järgi oodata ja neilegi vähest allesjäänud head-paremat pakkuda. Möödusid tunnid…. Aga teine parv ei tulnud ega tulnud. Seepeale sai kaarti vaadatud ja otsustatud, et sõidame parem Kalli järveni ära ja ootame seal. Kalli järveni me küll ei jõudnud, sest ühes jõesopis paiknes mingi majake ja ka kena kutsuv maabumissild. Sinna me siis läksimegi. Kuna tegu oli ilmselgelt mõne kalamehe majapidamisega, siis saadeti mõned noored naisterahvad juttu sobitama ja kala küsima. Kõik kulges plaanipäraselt ja kalamees tõmbaski jõest välja sumba, mis oli täis suuremaid ja väiksemaid kalasid. Kuna matemaatika polnud mehele ilmselt tugevaim külg, siis loopis ta kaldal meie küsitud nelja kala asemel seitse ja ise kommenteeris "noh, nüüd peaks neli tükki olema küll". Meie olime rahul, sest 50 krooni eest oli kala piisavalt. Nüüd võtsid inimesed noad kätte ja hakkasid kalu puhastama. Nähes pilti veel sabaga löövast, aga ilma peata ja lõugu lõksutavast, aga ilma kehata haugist, lubasid nõrgemanärvilised kala enam mitte kunagi süüa. Lõpuks said kalad puhastatud ja soolatud ning selleks ajaks jõudis ka teine parv kohale. Pärast väikest söögipausi liikusime ilma oluliste ekstsessideta edasi, kui mitte arvestada seda, et Kats oleks peaaegu maha jäänud… huvitav millal seda märgatud oleks? Edasi kulges teekond Kalli järvele, millel seilates puhuti juttu ja tunti ennast niisama mõnusasti. Ühe kalda ääres oli mingi laevavrakk kuivale jäänud, millele sõideti natuke lähemale uudistama. Vraki lähedal kaldal tuvastati ka mingeid asustuse märke ja koht jäeti meelde kui potentsiaalne ööbimispaik. Siis popsutati edasi Leego järve poole, mille kallastel kaardi järgi samuti mingit asustus pidi paiknema. Kuna sinna järve viis küllaltki kitsas ja madal jõgi, siis pakkus see ohtralt võimalus parvega kinni jäämiseks. Neid võimalusi ka kasutati, kuid õnneks mitte liiga usinalt. Leego järv osutus väga madalaks mülkaks, millest kiiresti jalga lasti ja otsustati minna ööbima varem nähtud laevavraki tagusele kaldale. Teepeal jäädi veel vahelduseks parvega mutta kinni kah. Meie kurvastuseks selgus, et vrakk ei ole kuival mitte vabast tahtest, vaid ikka sellepärast, et vesi on seal vastikult madal - isegi parvega ei kannatanud kaldale lähedale sõita. Pärast umbes tunnist jukerdamist loojuva päikese kumas (mis muuseas kena vaadata oli), mille käigus sai vaheldumisi kumbagi parve välja tõmmata, otsustati kallas vallutada jalgsi. Kuna osad inimesed olid rõõmsalt ignoreerinud matkaeelset infot kummikute vajalikkusest, tuli neil veidike paljajalu vees ringi hullata. Või siis kasutada transpordiks kellegi selga. Igatahes oli lõpuks kõik see rahvas kuival ja söögitegu võis alata. Pandi üles ka paar telki nendele, kes parvele kohta ei leidnud/ei tahtnud. Söök oli traditsiooniline - riis segatud lihakonserviga. Ja hulka ohtralt maitseaineid, et vees hõljuv järvemuda ja tundmatu päritoluga ollus vähem maitseelamusi pakuks. Igatahes söödi ja kiideti ja kõrvale joodi külmapeletuseks veel Stroh'i, piiritust ja ilget odavat rummi. Pärast oli suu loputamiseks üks viin ka veel. Kõik olid rõõmsad ja õhtu edenedes küpsetati veel sütel kala. Igatahes kulges õhtu koos kohustusliku tutvumisringi, laulude ja jutuga omasoodu. Vahepeal tuli vihm ja üritas pidu ära rikkuda, aga kuna teda ignoreeriti, siis ta väga aktiivseks ei julgenud muutuda. Mõned seltsimehed muutusid soojaandvate jookide manustamisest küllaltki lõbusateks ning pakkusid ümberkaudsele faunale ja floorale ohtralt mõtlemisainet oma võsas ragistamise ja tasakaaluhäiretega. Igav ei olnud. Südaöö möödudes hakkasid inimesed magamiskottide poole silmanurgast pilke heitma ja vaikselt ära kaduma… toimus kahtlast aktiivsust. Igatahes läks parvedel lõpuks trügimiseks ja kõik ei mahtunudki sinna ära. Meie parvkonnast tervelt kaks tükki pidid kas telgis või teisel parvel lohutust otsima. Öö möödus üldiselt sündmustevaeselt, välja arvatud Odessa katsed algatada valjuhäälselt diskussiooni matkasaabastest ja nende hinnast. Hommikul väitis ta küll, et tema pole midagi sellist teinud… aga öösel kõik kuulsid ja elasid ta murele kaasa, sest ega pool õppelaenu saabaste alla panna pole siis naljaasi! Regio CD-atlase väitel läbisime me esimesel päeval koos edasi-tagasi sõitmisega ~28 km. Pole paha tulemus.
2.päev Pühapäevahommik oli udune ja väga, kui mitte öelda liiga, varajane. Lõpuks jooksid ikka kõik asjaosalised ennast uuesti käima ja hoolsate kokatädide ja -onude kulbi vahendusel valmis maitsev ning toitev kaerahelbepuder, mida sai manustada kahte sorti moosiga. Kuna selleks ajaks oli kell juba kaugele tiksunud, otsustati kohvi jms rõõmud jätta parvetamise ajaks. Nii korjati koli kokku, tõsteti öösel katki läinud pink uuesti jalgele, lükati/tõmmati parved kaldast lahti ja anti minna. Selle päeva eesmärgiks oli vallutada Peipsi järv ja ära käia Praagal. Seega podistati rõõmsasti sama teed tagasi ja lõpuks pöörati ühte jõe kõrvalharu mööda Peipsile. Kuna ilm oli suhteliselt tuuletu, kuigi hall ja pilves, polnud ka laine kiita ja keegi kaladel menüüd ei esitlenud. Nii sõidetigi uljalt kõige otsemat teed mööda Praaga poole, kuhu ilma probleemideta ka jõuti. Seal midagi väga huvitava polnud, vaid mingi majapidamine ja paar laevukest ning paati. Otsustati pidada ära ka kohvipaus. Pärast seda külastati ka vastaskaldale veetud reisilaeva vrakki, mida samuti kena vaadata oli. Kuna nüüd ei olnud põhimõtteliselt enam muud, kui tagasisõit, siis otsustati see asja huvitavamaks muutmise huvides natukene teist kaudu teha. Seega sõideti Emajõest välja tagasi Peipsile ja otsiti üles Koosa jõe suue. Seda mööda siis asutigi koduteele. Kuna jõgi oli kohati küllaltki kitsas ja soise kaldaga, siis värises parve juhtiv Cati pidevas kaldasse sõitmise hirmus. Kui see just külmast või teap' millest ei olnud… Kuna kaldad mingit maabumisvõimalust ei pakkunud, hakkas mõningaid inimesi vaevama üks teatud mure seoses vedelikuväljastusega… Meesterahvaste puhul oli asi teoreetiliselt veidi lihtsam, mida - oh häbi ja roppust - Must otsustas lõpuks ka kasutada. Naisterahvastel anti küll ohtralt soovitusi, aga nad ei kippunud neid miskipärast kasutama. Igatahes ilmus jõe äärde lõpuks kõvem kallas ja korralike inimeste mured said konventsionaalsete meetodite abil murtud. Selle aja peale oli teine parv juba ammu vaateväljast kadunud ja ei ilmunud kuni reisi lõpuni enam silmapiirile. Lõpuks jõudsime tagasi Emajõkke ja seilasime uhkes üksinduses eduka lõpuni. Vahepeal muidugi kohalikud kalurid kihutasid oma paatidega edasi-tagasi ja tekitasid laineid. Nii jõudsimegi kaldale, loopisime oma kodinad maha ja toppisime autodesse, võtsime moodsate sidevahendite abil ühendust teise parvega ja uurisime palju me raha peame parvesõidu eest maha jätma. Arved klaaritud, istusime autosse ja võtsime suuna Tallinna poole. Oli ilus nädalavahetus. Kas polnud? Analoogiliselt esimesele päevale, kujunes ka teisel päeval teepikkuseks ~28 km. Nii et kõik oli tasakaalus. PS. Ükski jutus olev tegelane ei ole välja mõeldud, igasugune sarnasus tegelikult olemasolevate inimestege on iseenesestmõistetav. mea culpa...
6-7 oktoobril 2001 korraldas "Sorex", eestvedajaks Mart Reimann, parvematka Emajõel. Sellest üritusest võttis osa 15 kodanikku. Retke alustasime kahe parvega Tartu lähedalt Kavastust, laupäeva hommikul kell 10.45. Suundusime mööda Emajõge Kallijärve poole. Kuna kaldad olid mõnes kohas päris madalad, suutsid mõlemad parved ka kinni jääda ning üksteise abistamine oli mitmel korral vajalik. Vahepeal peatusime ka soisel kaldal, kust otsiti mingit asulat - seda juhtub tihti, et need, kes ei ole kaua värskes õhus viibinud, saavad värskeõhumürgituse - andestav olukord. Õhtu saabudes otsisime platsi, kus saaks süüa teha ning lõkke ääres istuda - selle ka leidsime, sest kes otsib see ka leiab. Meisterdasime endale mõnus olemise lõkke äärde, sõime, jõime ning tutvustasime üksteist, sest inimesi oli igalt erialalt. Mõni oli vapper ning magas öösel telgis, kuid enamus suundusid parve oma magamiskottidesse. Hommikune päike tõusnud, ärkasime ülesse, pesime silmad liivast puhtaks, mis oli sinna puistanud Unemati. Sõime kaerahelbeputru, mida valmistas varajane ärkaja Mart ning lõpuks võtsime kodinad kokku ja alustasime sõiduga. Sel päeval võtsime suuna Peipsi peale. Tegime pausi Praagal, kus külastasime vana laevavrakki. Sealt suundusime mööda Koosa jõge Emajõe peale tagasi, Kavastu poole. Ilm oli sel päeval, võrreldes laupäevasega, üpris vihmane. Kui me aga Tallinna poole autodega sõitma hakkasime, tuli ka päike pilve tagant välja, kuid nii ilusat päikseloojangut kui laupäeva õhtul, enam ei olnud. Kahe päeva jooksul keegi kahjuks vette ka ei kukkunud, lootsime küll aga seekord vedas viltu. Kokkuvõttes oli see jälle üks mõnus nädalavahetus looduse keskel, selleks, et jälle uue hooga esmaspäeval alustada oma tööpäeva. Cati |
06.02-13.02.2002 toimus vanapaberi kogumise võistlus. Osalema olid oodatud kõik TPÜ-ga seotud inimesed - nii tudengid kui töötajad.
Ideest: Kolme viimase kümnendi jooksul on tööstusliku ümarpuidu kasutus tõusnud peaaegu ühe kolmandiku võrra ning küttepuidu ja puusöe tarbimine ligi kahe kolmandiku võrra, paberikasutus aga kolmekordistunud. Kui metsad kaovad, kaotame rohkem kui ainult puidu. Metsad on varjupaigaks lugematutele liikidele, sealhulgas sellistele organismidele, kes tolmendavad põlluvilju ning aitavad piirata haigustkandvate kahjurite arvukust. Ilma veelahkmeid kaitsva metsakatteta erodeerivad vihmavood kulutatud maad; üleujutused ja põud muutuvad üha ulatuslikumaks.
Kasutatud paber pane prügikasti või konteinerisse, mis paiknevad bensiinijaamade, kaupluste, suuremate trükikodade juures, ettevõtete tagahoovides ning kuhu on peale kirjutatud PABER või VANAPABER.
1995. aastal oli paberi tarbimine tööstusriikides umbes 160 kg elaniku kohta ning arengumaades vaid 17 kg elaniku kohta. USA-s tarbitakse aastas elaniku kohta enam kui 330 kg paberit - umbes 7 korda enam maailma keskmisest.
Paberi valmistamine vanapaberist, on mitu korda odavam kui seda teha kasvavast metsast. Kõige tähtsam on see, et kasutades toormena vanapaberit, hoiame alles põlismetsa ning hoiame looduse puhtana. |
Toimumisee aeg: 01. märts - 03. märts Toimumise koht: Soomaa Rahvuspark Kava: 01.03 Toimus loeng Saarisoo kanuukeskuses - Soomaa Rahvuspargi direktor Meelis Suurkask räägis rahvuspargist. Õhtul oli saun koos mullivanniga Soomaa moodi. Ööbimine toimus Saarisool. 02.03 Talgud Karukose puisniidul. Matk Kuresoo rabarinnakule (Euroopa kõrgeim). Õhtul saun ja ööbimine Saarisool. 03.03 Kanuumatk |
25.04.2002 toimus Tudengite Kevadpäevade raames Sorexi organiseeritud rattaretk. Mere poolt vaadatuna - milline hoone Tallinnas on kõige kõrgem? Kinnine territoorium - nüüd kõigile avatud - mis seal on? Kus puhastatakse pealinlaste reovett? Tutvus ühe kardetuma paigaga Tallinnas!? Kevadine suplus Stroomi rannas!? Kus asub "vampiiride" keskus? Kas Toompea lossis ka õhtul tuled põlevad? Pidurite testimine! * Ligikaudne marsruut: Vabaduse väljak - Pikk tänav - Küti tänav - Uus-Kalamaja tänav - Kalamaja kalmistupark - Tööstuse tänav - Paljassaare tee - Katariina kai - Väike Paljassaar - Suur Paljassaar - Tallinna Heitveepuhastusjaama territoorium - Kopli tänav - Neeme tänav - Kopli Liinid - Kopli kalmistupark - Pelguranna - Kolde pst - Ädala Verekeskus - Telliskivi tänav - Tehnika tänav -Toompuiestee - Falgi tee - Lossi plats - Pikk jalg - Vabaduse väljak.
Osaleja arvamus: Olen ise juba poolteist kuud jalgrattaga Tallinna tänavaid kulutanud, tundnud kanalisatsiooniaukude põrutusi ja kuulnud bussijuhtide sõimu. See, aga ei takistanud mind minemast järjekordsele rattaüritusele. Tegelikult olin ma veidi tõbine ja paar tundi enne minekut suutsin juba kahtlema hakata, kas on ikka mõistlik kihutama minna, aga kui Karu ühika ees mitu ratturit ees ootas, siis ei olnud enam taganemist. Kuigi kuulutusel oli vaid kaks lauset retke kohta, kogunes õlletelgi juurde ligi sada ratturit. Kahjuks peab tõesti tõdema, et Sorexi rahvast oli väha. Kiitus neile, kes kohale tulid. Loomulikult meelitas rahvast kohale lubadus saada tasuta süüa, kuid seltskonnas ringi liikudes tundus siiski, et see polnud põhiline argument. Mõjus siiski sõit rattal, lahedad inimesed ja huvitav marsruut. Sõit läks lahti Vabaduse väljakult ning kulges läbi vanalinna turistiatraktsioonina Kalamaja poole. Õnneks oli marsruudiks valitud vähese liiklusega tänavad ja seetõttu ei tulnud meil autojuhtidega sõnasõda ega rusikakähmlust pidada. Ja põnev oli seegi (nagu Meeliski mainis), et me ei sõitnud ainult mugaval asfaltteel, vaid päris konarlikul "tolmuteel". Inimesed olid toredad, keegi ei nurisenud, keegi ei virisenud. Vahva oli näha, et mitte ainult tudengid ei olnud ratta selga roninud, vaid ka õppejõud ja niisama hingelt noored inimesed. Nii näiteks sõitis koos emme-issiga eeldatavasti retke kõige noorem liige: kolmeaastane tüdrukutirts ning samas kõrval tallus pedaale vanem härrasmees. Ei ole küll viisakas teiste jutt pealt kuulata, aga mina siiski patustasin pisut. Kui olmime Paljassaare poolsaarele ringi peale teinud ja suundusime veepuhastusjaama poole, siis rääkis üks neiu väga elavalt kellegagi (telefoni teel):"Mul pole õrna aimugi, kus ma olen, aga hiiglma vahva on!" Ma usun, et hetkel mõtlesid paljud niimoodi. Ma polnud kunagi käinud Kopli liinidel. Nüüd olen. See on omaette maailm, mida tasub teinekordki vaatama minna. Läbi Kopli parkide kihutati Stroomi randa ja Pelgulinna, vaadati Verekeskus üle ning tuisati mööda auklikke tänavaid ja vanalinna munakiviteed õlletelgi poole. Kokku sõideti läbi 28 kilomeetrit ja 880 meetrit (võibolla mõni veidi vähem, mõni rohkem), aega kulus selleks veidi üle kahe tunni, inimkadusid polnud. Pakkusime linnaelanikele päris põneva vaatepildi. Näiteks Koplis jooksid mitmed memmed õue ilmaimet vaatama (ega iga päev näe nii palju rattureid). Teie, kes te sõitma ei tulnud, siis nüüd teadke, et Te jäite ka ilma kõige ilusamast päikeseloojangust!!! Ju Liis maksis kõvasti:) Liisa |
09.mail toimus Tallinnas rattasõit marsruudil
TTÜ-Loomaaed-TPÜ.
“Kas inimene on ohustatud liik?”
Üritusega juhiti tähelepanu: jalgrattateede, tänavamärgistuse, parkimiskohtade (nii valvega kui valveta) puudulikkusele kesklinnas; CITES-i (loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikide rahvusvaheline kaubanduse konventsioon) teadvustamisele; ülikoolides otstarbekama paberi kasutamise võimalusele. Projekti käigus toimus uuring “Suurim paberisäästja” TPÜ-s ja TTÜ-s. Korraldajad: Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing “Sorex” Euroopa Tehnikaüliõpilaste Kogu “BEST-Estonia” Säästva Arengu Klubi (SAK) Eesti Noorte Looduskaitse Ühing (ENLÜ) Toetajad: TALLINNA LOOMAAED, MATKASPORT, TALLINNA PEDAGOOGIKAÜLIKOOL, VELOSPETS, RATTAREGISTER, TIPIKAS.EE TUDENGIPORTAAL, KESKKONNAMINISTEERIUM, ÖSELFOODS.
|
Laupäev 3. august Välisnoorte saabumine Tallinna Välisnoored ööbivad Veiko juures Liiva 23
Pühapäev 4. august Hommikusöök Veiko juures Tallinn-Otepää buss 9.40-13.20 pilet 80 EEK Tartu- Otepää buss 12.30-13.20 Tallinn - Elva rong 6.30-10.20 14.00 Kogunemine Otepääl 14.30-15.30 Lõuna Hermanni pubis Minek Leigo tallu: eestlased ratastega, välismaalased autodega 18.30 Leigo Järvemuusika kontsert Õhtusöök Otepää Gümnaasiumis Ööbimine Otepää Gümnaasiumis
Esmaspäev 5. august Hommikusöök Otepää Gümnaasiumis 10.00-11.00 Looduspargi keskus: Otepää piirkonna tutvustus 12.00-13.00 Otepää vallavalitsus, Aivar Nigol 13.30-14.30 Lõuna Otepää Gümnaasiumis 15.00-16.00 Pühajärve Puhkekodu, kohtumine ettevõtjaga Vaba aeg 19.00-20.00 Küsitluse läbiviimise instrueerimine Mart Reimanni poolt Otepää Gümnaasiumis Õhtusöök Otepää Gümnaasiumis Ööbimine Otepää Gümnaasiumis
Teisipäev 6. august Hommikusöök Otepää Gümnaasiumis 10.00 Küsitluse läbiviimine Piknik - lõuna Õhtusöök Otepää Gümnaasiumis Ööbimine Otepää Gümnaasiumis
Kolmapäev 7. august Hommikusöök Otepää Gümnaasiumis Talgud Otepää Looduspargis Lõuna Saun Õhtusöök Otepää Gümnaasiumis Ööbimine Otepää Gümnaasiumis
Neljapäev 8. august Hommikusöök Otepää Gümnaasiumis Rattamatk Otepää Looduspargis (ca 60 km) Piknik Telkimine Tõutsi külas, Kangru talus Suitsusaun Lõkkeõhtu, süüa teeme ise
Reede 9. august Hommikusöögi teeme ise Rattamatk Otepää Looduspargis (ca 25 km) Otepää-Tallinn buss 15.30 -19.05 Elva-Tallinn rong 16.08-19.49
Laupäev 10. august Välismaalaste ärasõit Tallinnast
Täpsem info jms: katriliis@ell.ee
SAS & COCA-COLA KESKKONNAFOND ANNAB TÄNA ÜLE STIPENDIUMID PARIMATELE KESKKONNAPROJEKTIDELE PÕHJAMAADES JA BALTI REGIOONIS STIPENDIAATIDE HULGAS ON EESTI SKAUTIDE ÜHING JA EESTI ÜLIÕPILASTE KESKKONNAKAITSE ÜHING “SOREX” Täna, 14. veebruaril annab SAS & Coca-Cola Keskkonnafond (SAS & Coca-Cola Environmental Foundation) Stockholmis üle stipendiumid 11 parimale kooli või noorteorganisatsiooni poolt eelmisel aastal algatatud keskkonnaprojektile Põhjamaades ja Baltikumis. Stipendiume antakse välja kogusummas üle 340 000 Eesti krooni. SAS & Coca-Cola Keskkonnafondi iga-aastastele stipendiumitele kandideeris sel korral üle 130 kooli ja noorteühenduse Baltikumist ning Põhjamaadest. Väljavalitud 11 võitja seas on kaks Eesti organisatsiooni - Eesti Skautide Ühing ja Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing “Sorex”. Skautide Ühing pälvis ligi 85 000 EEK suuruse stipendiumi projekti eest, mille sisuks on skaudijuhtide, skautide ja teiste noorteorganisatsioonide liikmete koolitusprogramm keskkonnateadlikust elust välitingimustes. Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing sai 32 250 EEK suuruse stipendiumi multilateraalse projekti jaoks, mis leiab aset eeloleval suvel Otepää Looduspargis ning mille raames viiakse läbi mitmeid seminare, talgud ja jalgrattamatk Otepääl. Lisaks eestlastele pälvisid stipendiumid 4 Läti, 3 Leedu ja 1 Norra ning 1 Taani keskkonna-alane projekt. Coca-Cola Company Põhjamaade ja Baltikumi Divisjoni president Javier Benito sõnul on SAS & Coca-Cola Keskkonnafond meeldivalt üllatunud stipendiumiavalduste suurest hulgast ning erinevate keskkonnaprojektide kõrgest kvaliteedist. "Keskkonnafondi eesmärgiks on motiveerida noori keskkonda uurima ja lähemalt tundma õppima. On hea meel tõdeda, et Coca-Cola ning SAS saavad fondi kaudu kaasa aidata noorte keskkonnateadlikkuse tõstmisele,” lisas Javier Benito. 1998. aastal loodud SAS & Coca-Cola Keskkonnafond toetab noortele suunatud keskkonnaprojekte Põhjamaades ja Baltikumis igal aastal umbes 850 000 Eesti krooniga. Täiendav taustinfo: http://www.environmental-foundation.com
Projekti kirjeldus Auhinnatud projekt puhul on tegemist multilateraalse koostööprojektiga, mis toimub käesoleva aasta augustis Otepää Looduspargis. Osalejad on, lisaks eestlastele, pärit Lätist, Leedust, Rootsist, Taanist ning Soomest. Projekti eesmärgiks on välja selgitada, mis on peamised jätkusuutliku arenguga seotud probleemid Euroopa erinevates osades. Projekti raames viiakse läbi mitmeid seminare, kuhu kutsutakse kohaliku omavalitsuse esindajad, ettevõtjad ning Looduspargi töötajad, välja selgitamaks võimalike huvide konflikti tõttu tekkida võivaid probleeme. Seminaride ja mõttetalgute tulemusena valmib projektis osalenute arvamuste baasil ühisavaldus, mis antakse edasi kohalikele otsustajatele ning milles juhitakse tähelepanu sellele, kuidas senist majandamist saab veelgi paremini kohandada jätkusuutliku arengu põhimõtetele. Lisaks seminaridele toimuvad ka talgud Looduspargi territooriumil ning jalgrattamatk Otepää ümbruse vaatamisväärsustele. Sarnaseid multilateraalseid projekte on EÜKÜ "Sorex" korraldanud erinevates Eesti osades varem juba neljal korral. |
Sorexi talgud Jägala-Joal Säilitamaks ühte Eesti suurimat juga ümbritsevat parki, toimusid 27.AUGUSTIL Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühingu “Sorex” SUVELÕPU TALGUD koostöös Harjumaa Keskkonnateenistuse, Anija Metskonna ja Jõelähtme Vallavalitsusega. Osaleja arvamus: Sorexit esindasid siis seekord mina ja Lotte, Liis oli ju vallaesindaja. Lotte võttis lapse ja sõbranna ka kaasa ning Harjumaa Keskkonnateenistusest olid veel Elle ja Tiina. Nii paljukest neid talgulisi oligi. Tööonud trimmeritega olid ka. Kuna ma polnud oma elu jooksul veel Jägala juga näinudki, siis ma olin päevaga eriti rahul:). Töö polnud raske ja sujus kiiresti. Pärastlõunaks oli enamus tööd tehtud: võsa raiutud ja kokku tassitud, hein niidetud ja kokku riisutud. Oleks muidugi tore olnud kui rohkem inimesi oleks tulnud (kui mina kodus Haljalas oleksin olnud siis poleks ka läinud. Vedamine, et päälinnas olin), aga samas võib öelda, et ega suure pundiga poleks seal olnud midagi teha: tööd oli just piisavalt umbes kümnele inimesele. Liisa
|
|
16-20.septembril toimunud Tallinnas Tudengite Sügispäevade raames toimusid ka Eesti Üliõpilaste Keskkonnkaitse Ühingu "Sorex" poolt korraldatud rattasõidud linna erinevatesse piirkondadesse. ESMASPÄEVAL toimus jalgrattamatk, algusega Mustamäelt TTÜ peamaja eest kell 17.00, läbi Tallinna ülikoolide. Teel külastati Kristiine Linnaosa ning kohtuti Linnaosa Vanema hr. Lauri Laasi'ga. Lõpppunkt on Vabaduse Väljak. Kaaskorraldajaks TTÜ Rattamatka Klubi "Turist". TEISIPÄEVAL toimus algusega 23.00 ÖINE retk Põhja-Tallinna piirkonda, avastamaks sealseid saladusi. KOLMAPÄEVAL oli sõit algusega 17.00 Nõmme Linnaosa territooriumi avastamiseks. Nõmme Linnaosa Valitsuse juures võttis meid vastu Linnaosa Vanem hr. Urmas Paet, kelle juhtimisel liiguti tutvuma Nõmmega. Kaaskorraldajaks TTÜ Rattamatka Klubi "Turist". NELJAPÄEVAL viis matk algusega 17.00 Lasnamäe Linnaossa. REEDEL sõideti, algusega 16.00 Merepäevale Pirital! NB! Tudengite Sügispäevad 2002 ajal toimus ka vanapaberi kogumine Tallinna ülikoolides. Vanapaberi sai tuua oma ülikooli paigaldatud vanapaberi kogumiseks ettenähtud konteineritesse. Oli hea võimalus vabaneda liigsetest ajalehtede- ja paberivirnadest. Kodu korda! Vanapaberi kogumine toimus koostöös Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühinguga "Sorex", EÜL-i ja Ragn-Sellsiga. |
Niisiis, 28. septembril kell 11.15. väljus erireis postipaadiga "Helge", mille lastiks 34 sorexlast ja nende sõbrad. Ilm oli ilus, lainetust peaaegu polnudki ja pardalolijad võisid turistide kombel tekil päikest võtta ja binoklist vaadata, mida naftatankeri töötajad teevad:) Mere peal loksusime umbes tunnike. Ida poole jäi väike Aksi saar (e Väike-Prangli), põhja poole tuletorniga Keri, meie aga randusime Pranlil. Külalistemaja (kui seda majakest nii võib nimetada) seinal ilutses suur plakat, et saarel on lõkke tegemine keelatud, et turistid toetaksid saare majanduselu, ega häiriks saare elu-olu. Majandust me toetasime küll, aga lõket tegime ja kohalike elu oli ka pea peale pööratud. Oma varanduse nn. külalistemajja virutanud, läksime saarele tiiru peale tegema. Ega see tiir nii väga väike polnudki (minu andmed võivad tiba valed olla, set mul ei olnud kaarti:(. Mööda suurimat maanteed (tänavavalgustidega ääristatud liivatee) kõndisime läbi Kelnase küla, kus asub sadam, Idakülla, kus paikneb saare keskus: postkontor, kool, rahvamaja ja muidugi pood. Viimasest ei andnud muidugi suure kaarega mööda minna. Kolasime kirikuaias, sest kirikusse (õige nimega Laurentiuse kabel) ei pääsenud. Muide, kirikus peab igal pühapäeval jutlust üks kohalik jumalakartlik ilmalik ning kord kuus tuleb haritud vaimulik saareelanikule armulauda tegema. Kivid, kadakad, rannaniidud, nõmmemetsad..... Kes määras taimi, kes loomi, kes ronis piirivalvetorni otsa, et kogu saart näha, kes uuris laeva "Eestirand" kurba saatust, kes korjas taskud värvilisi kive täis, kes sõi pohli ja mustikaid. ... Tegevust ja jutuainet (Kas kuldne riis on hea? Kas Nukuteatri näitlejad mängivad nukkudega või vastupidi? Kas Prangli naabersaar on Äksi või Aksi? jne) jagus kõigile. Õhtu lõppes lõkke ääres sünnipäevalaulu laulimise (Katsil ja Liisil oli sünnipäev) ja kohalikus "klubis" tantsu vihtumisega. Pühapäev algas tegelikult väikese pettumusega, mis hiljem osutus päris positiivseks juhtumiks. Meie tagasisõit lükkus kolme tunni võrra edasi!!! Kuid kuna me eelmisel päeval ei jõudnud saare põhjapoolsesse ossa, siis oli meil nüüd aega, et ka need kohad üle vaadata. Tagasisõit oli maru. Kuna meile lubatud erireis ei toimunud ja nii pidimegi pisikesele paadikesele pea kuuekümnekesi ära mahtuma (meie+kohlikud+veel üks grupp). Peale selle vedelesid laeval veel ühe lehma ja nelja lamba laibad:). Meri ei olnud ka enam nii rahulik kui eelmisel päeval. Alguses oli loksutamine päris tore ja vett pritsid hullusti. Justkui tivolis. Kui ma lõpuks läbimärjana Leppneeme sadamas mandri pääl olin, siis ei olnud asi küll enam naljakas. Kuid ega see väike vahepala kogu reisi ära riku ja haigeks ma ju ka ei jäänud (loodetavati keegi ei jäänud). Kes ütles, et maal tööd ei ole? Igatahes Pranglil oli välja pakkuda kaks töökohta: abipolitseinik ja müüja. Kes linnakärast väsinud ja tahab siit põgeneda, sellele soovitan minna saarele korda looma või õlut müüma. Ma usun, et uutest õpetajatest ka sääl ära ei öelda. Mindagu! Poltseil saab muidugi raske olema, sest enamus saare autodest (u. 40 autot) on ilma ülevaatluseta ning paljud sõidukid on päris omaloominguna kodus valmis meisterdatud. Saare teise külla ei minda mitte jalgsi vaid ikka sõidukiga, olgu see siis auto või mootorratas ja olgu juhil paar pudelt õlut kõri all. Mida peaks sellise olukorras kohalik korravalvur tegema? Kuidas sa ikka teed oma inimesel trahvi? Nagu väikesele maakohale omane, käib teater ja kino ikka poe ees. See on koht, kus saadakse kokku, räägitakse uudiseid, leinatakse koos ja naerdakse koos. Ikka õllepudel ees. Kuulasime meiegi uudiseid ja lugusid saare elu kohta. Siin, päälinnas, sellist asja ei näe ja sellist sõnavara ka ei kuule. Ma arvan, et keegi ei vaidle mulle vastu, kui väidan, et oli tore reis koos toredate inimestega (kes kõik olid omas elemendis) põnevas paigas, mida tasub kindlasti veel külastada (igatahes kohalikud ootavad ja järgmisel korral lubati saun ka küdema panna). Nüüd natuke Prangli saarest ja faktidest. Pole kohustuslik lugeda:) Tunnistan ausalt, et minul jäi küll enne sõitu kodutöö tegemata ja ei teadnud suurt midagi selle pisikese saare kohat. Prangli (sks Wrangelshom, rts Wrangö), saar Soome lahes, Ida-Harjumaa rannikust (Viimsi poolsaarest kirdes, Ihasalust loodes) 8,6-9,6 km kaugusel; 6,44 km2 (koos Aksi ehk Väike-Prangli, Tiirloo, Liiva- ehk Seinakari jpt. ranalähedaste saarkestega 7,2 km2), 146 elanikku (1994). Rannajoon (26,4 km) tugevasti liigestunud poolsaarte ja neemedega (Loo-ots loodes, Rivimaa poolsaar ja Kiburi kari edelas, Liivsäär kagus) ja lõugastega (Ees- ja Tagalaht läänerannas, Mustkoopa lõugas lõunarannas), rohkesti on rändrahne ja kivikülve, idaosas valdavalt männimets, luitekõrgendikud kuni 9 m merepinnast. Pranglil on 3 küla: Idaotsa, Kelnase ja Lääneotsa. Suurim on Kelnase, kus on kahe kaitsemuuli ja randumissillaga sadam (ehitati 1936-37). Enne II maailmasõda oli seal ka päästejaam. Saar - u. 3500 aastat tagasi merest kerkinud loode-kagu sihilise voore kolmkantne lagi - on 6 km pikk ja kuni 3,5 km lai. Lääneosa on madal ja kivine, idaosas vahelduvad pinnamoes veeriselised rannavallid ja liivaluited; kõrgem koht Kullamägi (10 m). saar koosneb moreenist ning liustikujärve- ja meresetteist, need lasuvad kambriumi kivimeil või vahetult kristalsel aluskorral. On täheldatud maagaasiilminguid. Lääneosas ülekaalutsevad ranna- ja puisniidud, idaosas palu- ja nõmmemännikud. Pranglit on esimest korda mainitud 1387 (Rango), asustuse (Rootsi päritolu) kohta on teateid aastast 1491, kuid arvatakse, et juba 13.-14. saj. Asus Pranglile rootslastest, hiljem ka eestlastest ja soomlastest kalureid ja hülgekütte. Prangli eestistus 17. sajandil. Algul kuulus saar Kallavere külale ja mõisale, 1397-1549 Maardu mõisale, seejärel aastani 1847 Haljava mõisale, 1847-99 haldasid Pranglit ja Aksit kui poolmõisu Tallinna kaupmehed Girard de Soucantonid. Saarel asub Prangli põhikool (Idaotsa külas, asut. Külakoolina 1869), rahvamaja, velskripunkt, piirivalvepost ja 2 tuletorni. Saare lõunarannas paikneb Laurentiuse kabel (ehit. 1848, Jõelähtme abikirik) ja külakalmistu. 24. VIII 1944 juhiti Prangli lähedal madalikule Saksa pommituslennukitest vigastatud "Eestirand", mis pidi viima Leningradi Eestist Punaarmeesse mobiliseerituid, 34 hukkunut maeti saare idarannikule, matmiskohta tähistab suur puurist, 1994. a. suvel pandi ka rist igale hauale. Liisa |
Tegu on Hopi Indiaanlaste saadetisega meile. Hopi Vanad näevad meie inimkonna praegust olukorda nii. Seni pole nad eksinud. Miks peaks nad eksima seekord. A Hopi elder speaks: "You have been telling the people that this is the Eleventh Hour, now you must go back and tell the people that this is the Hour. And there are things to be considered. Where are you living? What are you doing? What are your relationships? Are you in right relation? Where is your water? Know your garden. It is time to speak your Truth. Create your community. Be good to each other. And do not look outside yourself for the leader. "Then he clasped his hands together, smiled, and said " This could be a good time!" There is a river flowing now very fast. It is so great and swift, that there are those who will be afraid. They will try to hold on to the shore. They will feel they are being torn apart and will suffer greatly. Know the river has its destination. The elders say we must let go of the shore push off into the middle of the river, keep our eyes open and our heads above the water. And I say, see who is in there with you and celebrate. At this time in history, we are to take nothing personally. Least of all, ourselves. For the moment that we do, our spiritual growth and journey comes to a halt. The time of the lone wolf is over. Gather yourselves! Banish the word struggle from your attitude and your vocabulary. All that we do now must be done in a sacred manner and in celebration. WE ARE THE ONES WE'VE BEEN WAITING FOR. Oraibi, Arizona Hopi Nation |
Reede õhtusel hämaral tunnil hakkas Tallinna Autobussijaama kogunema pisike seltskond matkahimulisi sorexlasi, kes soovisid nautida ühe nädalvahetuse jagu Alutaguse imeilusat loodust. Neid matkalisi kogunes vaid viis - Reeli, Triin, Kaarin, Kaja ja Meelis. See arv tundus esmapilgul trööstitult väike, kuid seejärel jõudsid kõik ühele meelele, et väikese seltskonnaga ongi mugavam matkata. Ebameeldiva seigana bussijaamas selgus pisiasi, et Sorexi poolt broneeritud bussipiletid oldi jõutud ära müüa. Klienditeenindaja teatas, et kui bussijuht matkalisi võtab pinkide vahele püsti seisma, siis saame sõita. Inimeste tihe sagimine bussijaama hoones oli kurjakuulutav, et nagu kõik need sajad inimesed tahavad vaid Tudu bussile minna. Õnneks läks kõik hästi, saime bussile ja saime ka istmed. Buss vuraski Tallinnast Kirde-Eesti suunas viie Sorexi matkalisega. Pärast pisikest vahepeatust Rakveres ületas buss sünge õhtupimeduse varjus Pandivere lainja maasatiku ning sisenes lõputuna tunduvatesse Alutaguse laantesse. Enne Tudu alevikku küsis Reeli bussijuhilt mitteametlikus kohas peatust, et jätkata oma teekonda jalgsi. Seal selgus, et meiega oli ühise eesmärgi, Tudu matkamaja, valinud veel kaks matkaselli. Bussilt maha astunud, asusime kuuekilomeetrisele jalutuskäigule Tudu Järvesoos oleva matkamaja suunas. Viis sorexlast ees ning taga pimeduses astusid veel kaks võõrast tulevast seltsilist. Õhtu oli ääretult kaunis ning matkamiseks ääretult sobiv. Taevas paistis peaaegu täismõõtmed omandanud Kuu, heites Maale oma sinist valgust niivõrd eredalt, et oleks selle valgel võinud kasvõi raamatut lugeda. Jalge all oli kõvakskülmunud jäine lumi, millel kõndides tekkinud vali krudin tundus tuulevaiksel õhtul tohutu lärmina. Eelnevalt saadud kirjelduste järgi liikusime edasi ning aeg-ajalt kontrollisime kaardilt oma tee õigsust. Kolme kilomeetri möödudes sisenesime pisikesele kõrvalteekesele, mis varsti ahenes kitsaks jalgrajaks. Seda pidi jõudsime oma rännakuga rabamaastikule. Me ei olnud üldsegi kindlad, kas ikka oleme õigel teel. Ainsad kindlust sisendavateks asjaoludeks olid vaist ja teedjuhatav mootorsaani jälg. Rada viis, läbi kuu sinises valguses sürrealistlikuna tunduva, paari aasta vanuse tuulemurruala, kus olid risti-rästi koos juurega väljakistud neljameetrised rabamännid. Varsti hakkas silma kaks tontlikult pimedat majakest, mille taga sinetas jäätunud järveke. Teinud endale selgeks, kumb neist on saun, kumb matkamaja, seadsime ennast sisse, süütasime küünlad ja nautisme Alutaguse ääretut vaikust. Nüüd nägime silmast-silma ka meile järele jõudnud kahte võõrast matkaselli. Üks neist tuvustas end Meelisena, keda sõbrad Mesikäpaks või lihtsalt Käpaks kutsuvad ning teise matkaselli nimi oli Siim. Seega olid juhuslikult nüüd seltskonnas kaks Meelist. Saanud tuttavateks selgus, et olime omale seltsilisteks saanud väga loodussõbraliku mõttelaadiga, eestlaslikult rahuliku huumorimeelega ning muhedad noored mehed. Pannud sauna küttesse, tegime tagasihoidliku söömaaja ning korraldasime kaasavõetud küsimuste põhjal viktoriini. Kuna nüüd oli meid seitse, moodustasime kolm kaheliikmelist võistkonda ning üks jäi küsimusi lugema. Taibukamaks osutus võistkond Kaja-Kaarin, kes sai auhinnaks suure paki küpsiseid. Kui saun oli kuum, käisid meessoost matkalised veel leilimõnusid ning järve jääaugu nullikraadilähedast vett nautimas. Peale sauna valdas magus uni, mida soodustas ka korralikult soojaks köetud tuba. Hommikul kui matkalised silmad avasid, teretas kõiki madala nurga all aknast sisse piiluv ere varakevadine päike. Väga mõnus oli seda turvaliselt soojas toas magamiskotis lebades jälgida. Kui lebamisest sai küllalt, tõusti üles, tehti oma hommikused toimingud ja söödi riisipudru ning seejärel hakati end matkale sättima. Otsustasime matkata järvest põhja suunas, kus linnulennult 2 kilomeetri kaugusel algab Seljamäe 5,6 km pikkune õpperada. Selleks tuli meil ületada Järvesoo põhjapoolne ots. Matka alguses liikusime teadmatusest mööda rabamaastikku ning tohutu paksu lumega kaetud tuulemurrualade, mitte tähistatud matkarada pidi, kust oleks me jõudnud kõige otsemat teed üle Järvesoo Seljamäe õpperaja algusesse. Seljamägi on hobuseraua kujuline oosilaadne maastikuvorm, mis tekkis jääaja lõpus irdjääpanga sulamisel. Mäe kõrgema nuka juures oli eestlaste keskaegne pelgupaik. Selle hobuseraua sisse on kujunenud oma arengus raba staadiumisse jõudnud Punasoo. Efektselt mõjub vaade, kuidas Seljamäe n.ö hobuseraua sees on kasvanud raba turbalasund peaaegu valli servani, samal ajal kui valli välisnõlva all olev mineraalmaa on kohati kümmekond meetrit madalamal. Õpperada kulgeb valdavalt piki Seljamäge. N.ö hobuseraua otsad on ühendatud üle soo viiva laudteega, moodustades kokku ringikujulise õpperaja. Ühe soos oleva väikese mineraalse kõrgendiku otsas on ka vaatetorn, millest avaneb kaunis vaade üle terve Punasoo. Jõudnud oma matkaga vaatetorni juurde, avastasime, et siin on üks suure habemega metsistunud olemisega mees. Ta oli otse vaatetorni tippu platvormile üles seadnud varjetelgi. Telk oli täis tasemel optikat, et jälgida soos tegutseva kaljukotka tegevust. Eemale oli ta sättinud peibutuseks poolenisti nülitud kähriku korjuse. Hiljem selgus, et mees valmistas ette loodusfilmi kotkastest. Kui õpperajal jalutasime, oli päike saavutanud maksimumkõrguse ning maad soojendades kuulutas kevade saabumist. Kohati mitmekümne sentimeetri paksune lumi oli muutunud pealt vesiseks ja püdelaks. Kõigil matkalistel olid saapad alla andnud ning sokid olid juba läbinisti märjad. Vahepeal meist irdunud Mesikäpp ja Siim otsutasid minna Tudusse, et tuua saunaõlut ja siidrit. Kui ringikujuline õpperada läbi käidud, tuli otsustada, kas läheme matkaonni juurde tagasi otse piki matkarada võideldes niiskete sokkidega ja poolvedela paksu lumekihiga või läheme kaks korda pikemalt maanteed mööda. Otsustasime siiski jalanõusid säästa ja läksime pikemat teed pidi. Kuigi ka kruusakattega maanteel käimine ei olnud just mugav. Ka siin oli lumi poolvedelas olekus ning väljasulanud kruusased kohad olid masendavalt pehmed ja porised. Kevade lähenemist oli märgata silmnähtavalt. Teed ääristasid mõlemalt poolt tuulemurrualad, kust puud olid juba ära viidud aga siin-seal olid alles veel upakil olevad kännumättad. Matkamajja jõudes tuli otsustada, kas korraldada planeeritud oksakoristustalgud või mitte. Metskonnaülem oli ülesandeks andnud maja ümbruses okste koristamise ning kokku tassimise lõkkematerkali saamise eesmärgil. Talguid on muidugi raske korraldada kui inimesi on kokku vaid viis. Vahepeal saabusid Mesikäpp ja Siim Tudust alkoholikoormaga. Nii suurenes ka potentsiaalsete talguliste arv seitmeni. Nn talgutest võtsid osa vaid meesmatkalised ning ka Kaja ja Kaarin. Reeli ja Triin jäid köögitoimkonda. Oksakoristustöö kestis umbes kolmveerand tundi, kuni maja otsene naabrus sai puhtaks ning kogunes kokku soliidne oksahunnik. Seejärel tehti saunaahju tuli alla. Pärast õhtusööki umbes kella kuue paikus saabus meile külaline - Tudu metskonnaülem Ain Saapar, kes kõneles meile kohalikust eluolust, kommetest, vaatamisväärsustest, viimaste aastate laastavatest tuulemurdudest jne. Härra Saapari jutt oli huvitav ning aeg lendas tohutu kiirusega. Märkamatult oli vahepeal päike loojunud ning õues pimedaks läinud. Õue valgustas veel vaid pilvitus taevas paistev Kuu, tekitades majast ja puudest teravapiirilised varjud. Päevane päikesesoojus oli asendunud külmakraadidega. Mõne tunni tagusest püdelast lumest olid tekkinud kuuvalguses sätendavad sinakad jääkristallid. Meie istusime soojas hämaras küünlavalges toas, ajasime juttu ning nautisime õlut, siidrit ja veini. Kui saun oli soojaks köetud, läksid tüdrukud sauna. Poisid samal ajal rääkisid toas anekdoote ja rüüpasid õlut. Kui tüdrukud tagasi tulid, läksid poisid sauna. Paari leiliseansi järel seisti sauna ees ja jahutati end õlut rüübates. Samal ajal kostis toast vali naer ja jutuvada. Paari leiliseansi pärast kui mindi taas õue, et end ka jääaugus jahutada, siis samal ajal oli toas juba vaikne. Saunasolijad naersid, et nüüd on tüdrukutel siider ja vein otsas - miks muidu järsku niisugune vaikus saabus. Pärast paaritunnist saunas olekut saabus magus uni, mis sundis pugema oma mõnusasse magamiskotti. Hommikul äratasid mitme inimese mobiiltelefonide äratuskellad. Hull piiksumine meenutas pigem tuletõrjealarmi. Oli saabunud lahkumise hommik. Kiiresti pesti, söödi, pakiti asjad, nauditi veel Järvesoo vaateid ning alustati rännakut Tudu aleviku suunas. Ees oli kuuekilomeetrine retk. Õnneks oli eelmiste päevadega võrreldes ilm pilvisem ja külmem, mistõttu teed olid veel külmast kõvad. Pooleteisetunnise lonkimise järel jõudsime Tudusse. Tudus külastasime veel käsitöömuuseumi, kuhu kutsusime giidiks naabermajas elava muuseumi hooldaja, kes suure heameelega tuli meile rääkima. Muuseumis panid enamus naiste käsitööna valminud eksponaadid Sorexi tüdrukud ahhetama. Giid ja tüdrukud kasutasid kohati poisterahvale segaseid ja võõraid käsitööalaseid väljendeid. Siiski on seal poisilgi ilus vaadata väga peent käsitööd - tikandeid, kudumeid, vaipasid jne. Lisaks oli eksponaatideks viiskusid, hulganisti triikraudasid, väga vanu lastevankreid jne. Pärast muuseumikülasust saabus mõne minuti möödudes Tallinna buss. Tallinn võttis meid vastu päikesepaistelise ilmaga. Kui bussist maha astusime, lajatas kivilinn oma ilges reaalsuses metsaselanud matkalistele suure obaduse vastu pead, et nüüd tuleb jälle oma igapäevasekeldustesse sukeluda. Siiski "vaimsed patareid" said metsas olles laetud, et oma tegemisi linnas endisest edukamalt jätkata.
|
Koguneti Sikupilli Kaubanduskeskuse parkimisplatsil, kust liiguti mööda Suur-Sõjamäe tänavat linnast välja kuni Lagedini. Lagedilt võeti suund Kostivere poole, jõuti Rebala kaitseala territooriumile ning sealt üle Peterburi mnt Rebala külla. Rebalast pikki endise fosforiidikaevanduse territooriumi Ülgase külla ning sealt läbi Maardu, Muuga ja Pirita tagasi linna. Lõpp-punkt oli Russalka juures, kus toimub ka väike loosimine osavõtjate vahel. Marsruudi pikkus: sellisel kujul oli pikkuseks umbes 70 km
|
Kevad Rattal 2003 jäi seoses Tallinn Linnavalitsuse jätkuvalt rattavaenuliku poliitikaga ära.
Pressiteade 8. mail Tallinnas toimuma pidanud rattasõitu ja keskkonnasäästlikku liikumist propageerima pidanud üritus "Kevad Rattal" jääb ära, kuna Tallinna linnavõimud ei anna ratturitele luba. Tallinna kommunaalameti liiklusosakonna juhataja Mati Songisepa sõnul tekitab jalgratturite liikumine linnas asjata ummikuid ja häirib liiklust, mistõttu soovitas 4-aastase traditsiooniga rattaürituse korraldada hommikupoole ja muul nädalapäeval. "Kevad Rattal 2003" korraldusega tegelevad organisatsioonid ei pea seda lahenduseks, sest on seni oma tegevusega innustanud linnakodanikke tegema oma igapäevaseid liikumisi jalgratastega olenemata sellest, kas see langeb tipptunnile või mitte. Korraldajad ootasid üritusele üle 50 jalgratturi, et minna koos analüüsima Tallinna jalgrattateid, külastama Kullo keskkonnaklassi ning kuulama liikluspolitseid turvalise liiklemise teemadel. Korraldajate arvates on põhiosa Tallinna jalgrattateedest ehitatud valesse kohta selleks, et keegi ei saaks väita, et Tallinnas ei mõelda jalgratturitele. Korraldajate arvates Tallinna linn jalgrattakultuurist igapäevases tänapildis tegelikult huvitatud pole.
Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing "Sorex," Elen-Maarja Trell Eesti Roheline Liikumine, Liis Truubon TTÜ Säästva Arengu Klubi, Aivar Hannolainen Jalgrattamatka Klubi Turist, Mikk Saar Prussakovi nimeline Rattaühing, Erko Valk
Veel lugemist:http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=235093
See mis oleks pidanud toimuma: 15:00 „Kevad Rattal" avamine Raekoja platsil - osalejate registreerimine, Jalgrataste kevadine kontroll - Hawaii Expressi soovitused, nõuanded 15:45 Liikluspolitsei Turvaline liiklemine linnas 16:00 Start Raekoja platsilt. Rattasõit marsruudil Pärnu mnt, Vabaduse pst, kust minnakse läbi väiksemate tänavate Sütiste teele. Sealt edasi Sõpruse tee, Linnutee, Kullo keskkonnaklassi tutvustus, mööda väiksemaid tänavaid Nõmme teele, A Le Coq Arena avastamine, Tehnika tee, Endla tn, Kaarli pst, Estonia pst, Pronksi, Narva mnt ja Kadrioru park. Rattureid saadab Hawaii Expressi tehnoabi buss 18:30 Jõudmine Kadrioru parki. Toimub kevadine piknik ning arvamusankeetide täitmine läbitud tee kohta 19:00 Loeng jalgrattaspordist ja selle kasulikkusest
Kevad Rattal" on viiendat korda toimuv ülelinnaline kekkonnateadlikkuse päev. Selle raames sõidavad üliõpilased ja linnarahvas ratastega Tallinna kesklinnas ja selle ümbruses.
Kõigi sõitjate vahel loositakse erinevaid auhindu - Hawaii Expressi rattatarvikuid, jalg-rattaraamatuid ja helkureid.
Info: kevadrattal@yahoogroups.com
|
THE PROJECT OF ESTONIAN STUDENT SOCIETY FOR ENVIRONMENT PROTECTION „SOREX" DISCOVERING HIIUMAA 3-10 August 2003
Action Plan and Timetable · Sunday the 3rd of August Arrival of the foreigners in Tallinn. Excursion in Tallinn Old Town, free time. Dinner Night in Tallinn
· Monday the 4th of August 08.00 Departure from Tallinn to Kärdla by bus 12.00 Arrival in Kärdla 13-14.00 Lunch in Sõnajala pub 14-15.00 Lecture on Hiiumaa Green Label - introduction 15-16.00 Lecture on European mink - Madis Põdra. Today the European mink is among 10 species that is about to become extinct in Europe. Hiiumaa has suitable living conditions for that species. A unique project is being implemented there in order to increase the number of European mink. Discovering Kärdla - the information point, the view on the city from the fire-department's tower. Night in tents near Kärdla
· Tuesday the 5th of August Tahkuna Lighthouse - The Tahkuna lighthouse has been continuously serving as a navigational beacon here for over 100 years. It was built in Paris in 1874 and stands over 40 meters tall. Kõrgessaare landscape reserve. The memorial for the people who died in Estonia ship accident. Sea-kayaking Luidja beach - It is located in a huge grove of alder trees that were planted about a hundred years ago to keep the drifting coastal sands in place. It was one of the first large-scale nature conservation projects in Hiiumaa. Night in tents in Luidja camping place
· Wednesday the 6th of August The Kõpu trail - the trail shows Hiiumaa's nature at its best. Work action in Kõpu nature reserve. Lecture on Hiiumaa's nature and Kõpu nature trail. Making interviews with the representatives of the nature reserve. Rebastemäe hiking trail. Kõpu lighthouse - one of the oldest still working lighthouses in Europe Night in tents on Kõpu peninsula
· Thursday the 7th of August Kassari peninsula - The peninsula is heavily forested with junipers and there are many secluded places next to the sea to camp. The land extends like a tail far out into the sea until it is just a few meters wide and finally it disappears under the waves. Hiiumaa History Museum - This museum is a must-see for any visitors to Hiiumaa. Established in 1967, it traces the history of Hiiumaa from the early Stone Age to the end of the Soviet era. Night in tents in Vetsi tall, sauna and dinner in Vetsi tall
· Friday the 8th of August Kassari-Suuremõisa-Hellamaa-Palade Soera farm-museum Dinner in Kärdla Farewell evening
· Saturday the 9th of August 07.35 Departure from Kärdla to Tallinn 11.50 arrival in Tallinn Departure of the foreigners |
“Autovabalt
Paldiskisse!!” 17.septembril!!!!
22.septembril on rahvusvaheline Autovaba päev ja enne seda autovaba nädal. Retk on tähistamaks neid sündmusi ja näitamaks, et rongi ja rattaga on väga hea liikuda.
Paldiskis on meil vastas kohalik teejuht Jaanus, kes meiega kogu retke
kaasa teeb. Vaatame üle, milline näeb välja endine allveelaevnike
väljaõppekeskus (kui hästi läheb, siis pääseme
ka sinna sisse) ning mida huvitavat võib linnast leida. Siis suundume
Peeter I kindluse suunas ja sealt edasi majaka juurde, kus teeme väikse
pikniku ja naudime avanevat vaadet Väike-Pakri saarele. Tagasi sõites
käime läbi endise tuumareaktori keskuse ning Leetse mõisa
juurest. Tallinna tagasi jõuame orienteeruvalt kella seitsme või
kaheksa paiku (oleneb ka, millised on ilmaolud).
Koguneme Vabaduse Väljakul Õlletelgi juures neljapäeval kell 22.00. Sealt liigume Narva maanteed pidi Lasnamäe Linnaosavalitsuse ette, kus Lasnamäe linnaosa elust-olust räägib meile linnaosa vanema asetäitja Toivo Moorast. Edasi suundume seiklema öistele rattateedele ja teeme Lasnamäele ringi peale. Korraldasid Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing “Sorex” ja Eesti Rohelise Liikumise noored. |
GEENITEHNOLOOGIA JA KESKKONNA
Toimus 20-21. septembril
2003 Waide Motellis. Ettekannetega esinesid üliõpilased
erinevatest Eesti ülikoolidest, lisaks jagasid tarkust ka
õppejõud ja spetsialistid TÜMRI'st, KBFI'st, Eesti Rohelisest
Liikumisest ja mujalt. Korraldajatele tekkis ka ootamatusmomente, nt viimasel hetkel ära ütlevad esinejad, ent õnneks leidub fantastilisi inimesi, kes ülikiirelt reageerivad! Nimelt, Ivar Puura (TÜ geoloogia doktor) ning Urmo Lehtveer (ELF), samuti Ants Kurg (mol. biol. dotsent TÜMRI biotehnoloogia osakonnast), kes tulid ja tegelt sujus asi veel paremini, kui algselt planeeritud (nt ühe diskussiooni juhi asemel oli kaks diskussiooni juhti :)). Jäin ise kõigi esinejatega rahule, mõni lausa üllatas, nt. Allan Kokkota oli teinud äärmiselt vinge liikuva slaidishow säästvast tarbimisest. Ent, fantastilisi inimesi leidub ka meie endi seas, nimelt: Sixten, kes reedel keset oma tähtsaid asjatoimetusi tormas lepingut allkirjastama !!! (mistõttu sügiskooli tekkis juurde 10 kohta) Annely R, kes tassis KBFI laptopi ja videoprojektori Tallinnast Waidesse ja tagasi. Tuhat tänu!!!!!!! Mari PS. Ning muidugi on tänatud sponsorid Estravel, A Le Coq ja Tartu Ülikooli Kirjastus, ja ei saa jätta mainimata, et Eesti Loodusajakiri pakkus end ise sügiskooli toetajaks! Auhinnad läksid küll minuarust nii õigetesse kohtadesse, nt kõige vingema auhinna 2000 kr reisikinkekaardi Estravelilt sai ainuke alles jäänud esinev põhiõppe üliõpilane Dmitri Teperik.
Sügiskool oli tõeliselt hea. Esimesel päeval olid loengud peamiselt geeniteemalised, teine päev rohkem keskkonnalised. Diskussioonid "roheliste" ja geeniteadlaste vahel kuumad ja harivad. Koht - "Waide" ise oli tasemel, söögid maitsvad, saun kuum, võrkpalliplats värskelt niidetud ja rahvas tudenglikult mõnus. Ühesõnaga ei olnud kohta mille kallal norida. Sorexist olid kohal Annely R. ja Mari ja see oli kahjuks kõik.
Annely R. |
22. septembril korraldatakse kogu Euroopas Autovaba Päeva, üritusi toimub üle 1000 linnas. Ürituse kandvaks ideeks on propageerida autole alternatiivseid liikumisvahendeid. Päeva abil pakutakse linnaelanikele võimalust tutvuda linnaga veidi teise vaatenurga alt, kui seda on autoroolis istumine. Sellel aastal suleti Tallinnas päeva tähistamiseks autoliiklusele Harju tänav nii 21. kui ka 22. septembril.
Pühapäev, 21.september
Raekoja platsil ja selle lähiümbruses 14:00-18:00
· 14:00 Päeva avamine Raekoja platsil · 14:30 Seiklusmäng Eurovelo teedel jalgrattaga, rulluiskudega, jala (registreerimine kohapeal) · Üles astuvad Genialistid, Onu Frederik sõpradega, ER Laste Laulustuudio, Kopli noortemaja, tantsuklubi Figurett · Lõvi Leo buss · Harju tänaval: tasuta rattaparkla, ühistranspordi näitus, lastele joonistusvõistlus, nukuteater ja näitus keskkonnahoiu teemadel · Legonurk Raekoja platsil
· 16:30 - 17:30 Ühistranspordi sõbra selgitamine (enim ÜT sõidukaarte omava inimese), rikkalikuma ÜT kaartide kollektsiooni omaja selgitamine. · 17:30 orienteeruv päeva lõpetamine, parimate autasustamine.
..................... Üritused mujal · 11:00 - Raudteefirmade mitmevõistlus. Algusega Paldiskis lõpuga 16:30 Harju tänaval · 15:00 - Rammumeeste etteasted Trammipargis. Võimalus osaleda jõukatsumises. Avatud ajalootuba. Meeleolu loob TTTK puhkpilliorkester. · Tasuta sissepääs Linnamuuseumisse, Nukumuuseumisse, Raevangla Fotomuuseumisse ja Kiek in de Kök’i.
Parimatele võistlejatele auhinnad!
Esmaspäev, 22. september
· Hommikune turvaline organiseeritud rattaga tööletulek (Kell 7:30 alguspunktidega Nõmme Keskusest, Pirita Linnaosavalitsuse eest, Magistrali Kaubanduskeskuse eest, Mustakivi Keskuse eest.) · Tasuta valvega ratta parkimine Vabaduse väljakul 08:00 - 18:00 Õhtune jalgratta ja rulluisusõit “Saab ka ilma autota”, algusega 18:30 Jaani kiriku eest.
TEGIJAD:
Eesti Roheline Liikumine |
8. oktoobril toimus Sorexi ja TTÜ ühine ekskursioon jäätmekäitlusettevõttesse Eesti Metallieksport (EMEX). Päevakava: 09:00 - 10:00 EMEX kui jäätmekäitlusfirma; tegevus; suunad tulevikus. I. Jõgi 10:00 - 10:30 Jäätmemajandusest üldiselt; uued tententsid jäätmekäitluses; uued tehnoloogiad jäätmete käitlemisel; jäätmemajandus täna ja homme. M. Rüütelmann 10:30 - 11:30 Jäätmeseadus; Eesti ja Euroopa jäätmekäitluse tulevik 10 aasta pärast. EL liitumisest tulevad muudatused Eestis. P. Eek 11:30 - 12:00 EMEX ja loodushoid. Mida on tehtud ja kuidas saab jäätmekäitlusettevõte olla keskkonnasõbralikum. Koostöö ametkondadega. R. Truuvert 12:00 - 12:30 EMEX -i keskkonnasõbralikud kampaaniad ja tegevused. K. Aettik 12:30 - 13:00 Platsiring |
Sorexi aastakoosolek toimus 6. novembril. Päevakord kinnitati kujul:
1. 2002/2003.a. kokkuvõte
Päevakorrapunkt 1 Kuulati juhatuse ülevaadet aasta jooksul toimunust.
Päevakorrapunkt 2 Anti ülevaade Sorexi majanduslikust olukorrast, revisjonikomisjon kiitis aruande heaks.
Päevakorrapunkt 3 Kuulati ettepanekuid tulevikus toimuvate sündmuste osas: - Ekskursioon Iru elektrijaama (tegeleb Sixten Kerge) - Loengud. Väljapakutud loengupidajad: Peeter Ernits, Tiit Koit, Priit Pärn, Kaidor Kahar, Veiko Taluste, Andres Sööt, Mihkel Kangur ja Jaanus Terasmaa - Ekskursioonid vähemalt kord kahe kuu jooksul. Väljapakutud kohad: Botaanikaaed, Iru elektrijaam - „Sorexi" sünnipäev 29.november - „Sorexi" jõul 18.detsember, Veiko juures - Kevadel matk Naissaarele - Osalemine Rahvusvahelisel märgalade päeval - 20-22 veebruar osavõtt „Talveakadeemiast" - Suvematk - Peipsi äärsetele aladele.
Päevakorrapunkt 4 Otsustati liikmemaksuks määrata 25 EEK'i.
Päevakorrapunkt 5 Arutati põhikirja muudatusi seoses raskutega kvoorumi kokkusaamisel.
Päevakorrapunkt 6 Tehti ettepanek muuta juhatus 3 liikmeliseks. Otsustati jätta juhatus endiselt 5 liikmeliseks.
Päevakorrapunkt 7 Uue juhatuse valimine. Uue juhatuse liikmed on:
Mari Sild
|
Pikemalt
juttu sorexlaste läbielamistest ja ka pilte lisandub siia varsti...
seni võib tutvuda allpool olevate
«Üks mõte oli ka selles, et kui nendel hulludel tänavatel
õnnetus juhtub, siis tuleb inimestel osata esmaabi anda,» lausus
Olli.«Üles on kasvanud terve põlvkond noori, kes pole saanud
esmaabiõpet.»
